Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

“Raxteri tüdrukud” jäi mulle juba ingliskeelsena selle paeluva kaanepildiga silma. Rõõm oli suur, kui eestikeelse raamatu sain ja asusin üsna kohe lugema.

Tänapäev, Raxteri saar, Maine’i osariik. Raxteri internaat on olnud poolteist aastat karantiinis, sest saarel hakkas levima Mürk, ohtlik nakkus, mis ei jäta ühtki elavat hinge puutumata. Taimed vohavad, loomad on muutunud ohtlikuks, õpetajad on surnud, tüdrukud muteerunud ja kannatavad aina tugevnevate haigushoogude käes, kuni lõpuks samuti hullunult hinge heidavad. Iga inimese sümptomid on erinevad verevillidest lõpuste kasvamiseni. Nende ainus lootus on, et merevägi ja teadlased leiavad ravimi ning seni pole teha muud kui oodata ja rangetest karantiinireeglitest kinni pidada. Aga siis haihtub Hetty sõbranna Byatt ja ta ei suuda enam tegevustetult istuda.

"Raxteri tüdrukud" on ainulaadne raamat. Ma ei ole varem midagi sarnast lugenud. Ainsana meenutab see veidi "Kärbeste jumalat" üksiku saare ja suletud keskkonna suhtepuntraga. Raxteri saarel on aga lisaks tüdrukute hierarhiale nakkushaigus, Mürk, mis mõjutab nii taimi, loomi kui ka inimesi. Metsiku looduse eest kaitseb tüdrukuid aed, kuid mutatsioonide vastu ei saa nad midagi teha. Kirjeldused on meeldejäävad ning rõvedad - veri, mädanemine, hallitus, roiskumine, aga nii köitvad - kaks südant, kinnikasvanud silm, lõpused jne. Lugesin, et kirjanik ise armastab tugeva taustaga raamatuid ja seda oli ka romaanis tunda. Keskkond ja atmosfäär on muljetavaldavad ning viivad loo sisse.

Jutustus ise ei alga algusest, vaid hetkest, kui olukord on kestnud juba üle aasta. Aeglaselt joonistub kurvameelne ja pahahõnguline pilt õpilastest, kes päästmist ootavad. Ühest küljest on nad metsikud, teisest küljest on palju osavõtmatust. Mul hakkas küll natuke igav, sest tüdrukutel pole päev otsa midagi teha. Raamatud on sooja saamiseks põletatud, territooriumilt välja metsa nad ei või minna. Ei ole toidu korjamist, kasvatamist, millegi ehitamist. On natuke omavahelist kismat toidupakkide sisu üle, on katusel püssiga passimine, sest äkki saab mõni loom väravast sisse. Mind üllatas, kuidas see tegevusetus neid endid ei häirinud.

Ootasin kogu lugemise midagi, mida ei tulnud. Kõige rohkem tahtsin ilmselt seletust, aga lahtisi küsimusi jäi nii palju ja ka ridade vahelt ei tulnud kuigi palju vastuseid. Eeldasin, et on rohkem aktiivset uurimist, kust Mürk tuli jne, aga selles osas tegelased üsna passiivsed. Tegevuseks lähebki alles siis, kui Hetty südamesõbranna haihtub. 

Hetty on värskendavalt isekas peategelane ja mul oli veidi raskusi, et ta mulle meeldiks. Ta ei ole see tüdruk, kes maailma päästaks. See ei tähenda sugugi, et ta nõrk oleks. Vastupidi, kui tugevad tunded tagant lükkavad, on ta vägagi aldis tegutsema ja sellest lumepall veerema lähebki. Kui sõbrad on päästetud, siis tulgu või veeuputus.

Rory Power on ameerika kirjanik. Ta kasvas üles Bostonis ning sai kirjandusalase magistrikraadi East Anglia ülikoolis. Kirjutamise kõrvalt töötab ta ka krimiraamatute toimetaja ja teleadaptsioonide konsultandina. "Raxteri tüdrukud" on naise debüütromaan. Inspiratsioon tuli Harkers Islandi külastustest Põhja-Carolinas. Ta tundis, et tahab sealset atmosfääri ja keskkonda raamatusse panna. Raxteri saar sai küll veidi teistsugune, kuid austusavaldusena inspiratsiooniallikale sai üks tegelastest nimeks Harker.  (allikad: 1, 2, 3)

"Raxteri tüdrukud" on väga omanäoline romaan tüdrukutekoolist, mis on muteeruva nakkuse tõttu karantiinis. Raamatus on palju võikaid, aga samas paeluvaid kirjeldusi, kuidas haigus neidude kehasid muudab. Köitev on ka see, kuidas äärmuslikes oludes suhted kujunevad. Mulle ei meeldinud aga, kui passiivsed olid tegelased oma saatuse osas, kui vähe oli tegevust ja kui ohralt jäi vastamata küsimusi. Soovitan, kui sind ei häiri veri, mäda, hallitus ja tundub huvitav lugeda tüdrukutest üksikul saarel.