XXXII ehk India aašramist ja jumalast

Aitäh, Petrone kirjastus, raamatu eest!

Kuna sarja esimene ja teine osa said loetud ning pakkusid parajalt elamusi, võtsin muidugi käsile ka Epp Petrone "Kas süda on ümmargune? 3. osa". Ma ei osanud sisust midagi konkreetset oodata, kuna India ja aašramitega on mul olnud null kokkupuudet. Küll aga teadsin, et mõnusat lugemiselamust pakub see kindlasti.

2001-2018, India/Inglismaa/USA/Venemaa/Eesti. Kaks noort eestlannat Epp ja Anu võtavad ette teekonna, et oma silmaga näha pühameest Sai Babat ning tema aašramit. Nad kogevad midagi nii erilist, et India poeb Epule südamesse, nii et ta jääb sinna kuni kukkur pitsitama hakkab ja ära sõites ihkab tagasi. Naise jumalaotsingud aga Indias ei lõpe.

Ka 3. osa pakkus eelmistega sarnaselt parajalt pöörase sündmustikuga lugu, mis kohati lausa õhku ahmima pani. Raamat oli mõnusalt kaasahaaravalt kirjutatud ja täis meeldejäävaid tegelasi ning seiku. Usuteemad jätsid küll pigem külmaks, no ei ole minus seda religioossuse pisikut. Aašramielust oli sellegipoolest huvitav lugeda, eriti kuna Epp oli asjad kogu hingega sees ning valas selle kogemuse lugemiseks raamatusse. Veidi tundus sealne elu roosamannana, üldse mitte reaalsena. Turvaline ja rahulik paik, kus magamiskoht ning söök maksid õige vähe. Enam-vähem võid seal maapealses paradiisis elu lõpuni lille lüüa, vahet pole, kui viisa vahepeal aegub. Midagi halba seal ju ei sündinud. Raske uskuda, et selline paik tõesti siin maamunal leidub, ja veel Indias!

Kuna põhiteemaks on jumala otsimine, on raamatus muidugi palju selleteemalisi mõtteid ja küsimusi, mille abil oma maailmapilti laiendada. Epule meeldib näiteks väga otsida märke, kas tema otsused on õiged või kuidas asjad peaksid olema. Aašramist põikab Epp üllatuslikult edasi õigeusu radadele Kuremäe kloostrisse ja Moskvasse, mis ülejäänud looga kuidagi kohmakalt haakus, aga mida samasuguse huviga lugesin, sest ka see tee oli mulle võõras.

Omaette teema on veel India räpasus. Just see tuleb mulle alati silme ette kui sellele riigile mõtlen. Epp kirjutab selles muidugi ka ning need seigad panid õlgu võdistama - rongiistmed, mis olid nii paksu räpakihi all, et nende värvistki ei saanud aru; võigas mädakolletega nakkus, mille naine rokasel põrandal magamisest sai; kõhuhädad ka muidugi. No ei kutsu sinna reisima. Ma tegelikult imestasin väga, et peale paari haiguse midagi muud koledat kogu selle retke jooksul ei juhtunud või siis jäi negatiivne raamatust välja.

"Kas süda on ümmargune? 3. osa" keskendub jumala otsimisele, põhiliselt toimub tegevus India aašramis, mis on väga huvitav paik. Epu seiklused ja mõtisklused olid väga kaasahaaravad, kuigi usuteema mulle eriti korda ei lähe. Sellised raamatud õpetavadki teisest vaatenurgast maailma nägema. Soovitan, kui tahad lugeda vaimsetest otsingutest ja oma silmaringi laiendada!