Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Olen viimasel ajal nüüdisromaanide lainel ja sellesse kategooriasse sobis hästi ka riiulis ootav Sally Rooney "Normaalsed inimesed".

2011-2015, Carricklea/Dublin. Connell ja Marianne on kaks väga erinevat noort. Nad on klassikaaslased, kuid koolis nad omavahel ei suhtle. Poiss kasvas üles koos emaga, kes käib Marianne'i kodus koristamas. Tüdruk on üksik, ta ei leia ühist keelt ei tüdrukutega koolis ega oma perega. Connell on seevastu seltskonnahing, kes kõigiga läbi saab. Neist saavad sõbrad ning seejärel tekivad tugevamad tunded. Noored tunnevad vajadust oma suhtlust koolis varjata. Elu läheb edasi ja ülikoolis on kõik hoopis teisiti. Väikelinn jääb selja taha ning Marianne ja Connell on teineteise jaoks ikka olemas. Vahel triivivad nad üksteisest eemale, et siis jälle kokku saada.

Pealkirjaga on küll Rooney täppi pannud, sest raamat näitab hästi, millised on normaalsed inimesed - ebakindlad, üksikud, ekslikud, armastavad, muutlikud, haavatavad. Tegelased ei tundunudki tegelaste vaid päris inimestena. Ei ole ülespuhutud draamat, vaid on harilikud mured, suuremad ja väiksemad, need mille üle isegi kaua olen juurelnud. Koolis on sotsiaalsed positsioonid kindlalt paigas - on need, kelle sõbrad kõik tahavad olla ja need, kes jäävad üksi. See ei ole aga igavene, keskkond vahetub ja kõik muutub. Veel põletavam on küsimus, mida oma eluga ette võtta. Kas minna rada, mida teised eeldavad? Kas minna sõprade kannul samasse ülikooli või valida hoopis teine suund? Muidugi on teoses ka valusmagus esimene armastus, puistamata südamed. Kõik, mis oleks võinud olla, kui ainult... 

Eriti meeldis mulle, kui orgaaniline on raamatus suhtlus. Kui paljudes teostes võib dialoog mõjuda kunstlikuna, siis siin oli see väga loomulik, välja arvatud see, et ei kasutaud jutumärke kõne eristamiseks, mis mind tõsiselt häiris ja tegevusest välja rebis. Üldiselt mulle siiski kirjaniku stiil meeldis, see oli hästi voolav ja mahe, nagu laisalt randa loksuv meri. Teose tempo oli väga mõnus ja üllataval kombel töötasid väga hästi ka peatükkide vahel olevad hästi ajahüpped. Rooney on suutnud kõik ebaolulise välja lõigata, aga nii, et teos ei tundu üldse auklik.

Raamatus olid kõik need sündmused ja mõtted ja tunded, aga ometi tundsin, et midagi olulist jäi puudu. Lool ei olnud algust ega lõppu, see oli pilguheit mingitele hetkedele kahe inimese elus, mis moodustasid terviku. Kiitsin enne, et kõik mured olid igapäevased ja tegelased ise igati harilikud, aga teisest küljest jättis see kõik mulje, et teoses ei juhtugi midagi märkimisväärset. Mõnes mõttes tuli lõpp jälle ringiga algusse tagasi. Ise lootsin õnnelikumat lahendust, aga ka siin jäi kirjanik realistlikuks. Usun, et aasta lõpus ma enam ei mäletagi, mis selles raamatus toimus. 

Sally Rooney on 1991. aastal sündinud iiri kirjanik. Ta kasvas üles pere keskmise lapsena väikeses linnas Iirimaa lääneosas. Kirjutama hakkaski ta jubalapsepõlvs, lõpetades oma esimese romaani 15-aastasena. Ülikooli ajal tegeles ta väitlemisega, saavutades Euroopa ülikoolide meistrivõistlustel esimese koha. Pidevalt kirjutama hakkas ta 2014. aastal. Oma debüütromaani "Vestlused sõpradega" kirjutas Rooney magistriõpingute ajal kolme kuuga. 2018. aastal ilmunud "Normaalsed inimesed" on tema teine romaan, mis kasvas välja lühijutust "At the Clinic", milles Connell ja Marianne on 23-aastased. Kirjanik tahtis tegelastest edasi kirjutada, minna tagasi nende suhtluse alguseni. Ta nautis selle romaani kirjutamist väga. (allikad: 1, 2, 3, 4)

"Normaalsed inimesed" on lugu kahest noorest, kooli lõpust ja ülikooli algusest, armastusest ja elust. Raamat võlus mind sellega, kui reaalsed ja loomulikud tundusid tegelased, dialoog ning toimuv. Puudus paisutatud draama, traagilised armukolmnurgad, ogar pidutsemine, mis mind nii paljude teoste puhul distanseerinud on. Küll tundus mulle, et kuna kõik oli nii harilik ja igapäevane, siis lool ei olnud mingit suurt ja erilist lõpplahendust ega eriti meeldejäävat sisu. Soovitan, kui tahad lugeda raamatut, kus kõik tundub päris!