Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Karen M. McManus "Üks meist valetab" on väga hea noorte põnevik. See on saanud ka järje "Üks meist on järgmine", kus toimetavad eelmiste tegelaste nooremad koolikaaslased. Muidugi otsustasin seda ka lugeda, mis siis, et McManuse vahepealne romaan "Kaks suudavad saladust hoida" mulle eriti ei meeldinud.

Tänapäev, poolteist aastat peale Simoni surma, Bayview. Keskkool on kuulsa neliku jaoks minevik. Bayview aga Simonit nii kiiresti ei unusta. Kõmulehti kerkib nagu seeni peale vihma, aga mahlased saladused jäävad varjule. Kui koolis levib sõnum, mis kutsub "Tõde või tegu" mängima, arvatakse et see on järjekordne hale katse. Esimesena saab sõnumi Phoebe, kes otsustab seda ignoreerida. Kogu kool kuuleb tema süngeimat saladust. Peale seda ei julge keegi tõde valida. Esimesed teod on ohutud, aga siis saab üks mängija surma. Phoebe, kelle väljatulnud saladus halba valgusesse seadis, üritab koos Maeve ja Knoxiga välja selgitada, kes on mängu taga, enne kui veel keegi viga saab.

Nii paeluv on lugeda mängust, mis algul tundub süütu, aga siis kogub tuure ja muutub ohtlikuks. Varem olen seda kontseptsiooni kohanud Ursula Poznanski noortekas "Erebos", Lauren Oliveri noortekas "Panic" ja filmis "Nerve". Piiride kompamine, kui kaugele on keegi valmis minema, tekitab mõnusalt närvikõdi. Kui panused on suured, kuidas olekski võimalik loobuda. Bayview' keskkool on juba kogenud, mis juhtub, kui valgustkartvad saladused ilmsiks tulevad ja nii on õpilased väga altid tegusid valima. 

Eelmise raamatu nelik on järjes kõrvaltegelasteks, kes on eluga edasi läinud. Fookuses on Bronwyni noorem õde Maeve ja tema koolikaaslased Knox ning Phoebe. Mulle meeldis, et Bronwyn, Nate, Addy ja Cooper ei saanud uusi saladusi ja hädasid külge, vaid kõmu keerles ikka kooli ümber. Uued peategelased said kiirelt armsaks oma hädadega, millele kaasa elada. Paljastuvad saladused tekitasid jälle palju pinget ning tülisid. Taolisi probleeme võib tekkida igaühe elus ka ilma tõde ja tegu mängimata. Tegelastel oli vaja aga korraga ületada nii raskusi isiklikus elus kui ka püüda välja selgitada, kes on mängu taga.

Arvasin, et mul on süüdlane käes, aga kirjanik suutis mind ikka eksitada ja lõpplahenduse peale jäi karp lahti. Kui esimest osa suutsin veel kuidagi kujutada päriselt juhtumas, siis see oli pigem üle võlli lugu. "Üks meist valetab" on siiski parim romaan, mida McManuselt lugenud olen, kuid "Üks meist on järgmine" saab endale auväärse II koha. 

Karen M. McManus on ameerika kirjanik. Tal on magistrikraad ajakirjanduses. Ta armastas kirjutamist juba väiksena ning ütles kõigile, et temast saab kirjanik, kuid see mõte vajus ära, kui tal keskkooli ajal romaani kirjutamine välja ei tulnud. Aastaid hiljem tuli soov raamat kirjutada tagasi ning kolmandal katsel see ka õnnestus. Suureks abiks oli sotsiaalmeedias teiste kirjanikega suhtlemine. Talle meeldib kirjutada põnevikke, sest need võimaldavad teismelistel turvalises keskkonnas tundma õppida päris maailma, mis on tulvil hirme ja konflikte. Raamatu tumedale poolele peab on aga alati kontrastiks midagi helget (allikad: 1, 2).

"Üks meist on järgmine" on lugu Bayview' keskkoolist, kus aasta tagasi suri kõmulugude levitaja ning nüüd on alanud hukatuslik tõe või tegu mäng. Mulle meeldisid uued tegelased, kellest romaan rääkis ning põnev ootus, kuidas mäng kulgeb. Müsteeriumi lahendus oli aga veidi üle võlli. Alusta kindlasti sarja esimesest osast, aga kui see meeldis, loe järge ka!