Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!

Üks lõbus fakt siia arvustuse algusesse - "Näljamängud" on üks esimesi raamatuid, mida üldse siin blogis aastal 2010 tutvustasin. See postitus on küll veidi piinlik, aga siin ta on. Kui tekib küsimus, kuhu täpitähed kadusid, siis vastuseks on see, et kirjutasin selle Nintendo Wii-ga. Nüüd, kümme aastat hiljem, on siin arvutis kirjutatus postitus Näljamängude eelloost - Suzanne Collins "Laululindude ja madude ballaad".

10. Näljamängud, Kapitoolium/12. ringkond, Panem. Coriolanus Snow on üks 24 õnnelikust Akadeemia õpilasest, kes saab võimaluse olla Näljamängudel mentoriks. Pealtnäha on ta rikas Snow'de dünastia võsuke, aga tegelikult peitub fassaadi taha sõjajärgne viletsus ja oht oma korterist väljatõstetud saada. Mängude võidu preemia kuluks igati ära. Nooruki rõõm kahaneb, kui selgub, et ta juhendab 12. ringkonna tüdrukut. Lõikuspäeval tärkab siiski taas lootus, sest valitakse Lucy Gray, kes on õige meeldejääv ning poeb oma südikuse ja lauluhäälega südamesse. Coriolanus teeb kõik, mis tema võimuses, et tüdruk mängud võidaks. Juhendamisega tema roll mängudel ei piirdu, sest õelal mängumeistril on õpilastele varuks ka teisi ülesandeid, mis mänge muudavad. Lisaks tõmbab Snow klassikaaslane Sejanus Plinth teda korduvalt oma sekeldustesse.

"Laululindude ja madude ballaad" ilmus minu jaoks ootamatult ja ma ei osanud enne lugemist sellest midagi oodata. Ma ei olnud isegi sellega kursis, et eellugu jutustab tulevase presidendi nooruspäevadest. Algus oli põnev ja paljulubav. Mind paelus sõjajärgse vaesuse kujutamine ning ootasin väga varajaste Näljamängudega tutvumist. Need olid alles esimesed mängud, mida taheti veidi vaatemängulisemaks muuta. Esimene kord, kui mängus olid panused ja tribuute sai aidata. Esimene kord, kui võistlevaid lapsi kuidagi tutvustati. Mängud ise valmistasid paraja pettumuse. See oli hale vari põhitriloogia sõust, igavad tapatalgud. Kuna peategelane ise ei olnud tribuut, siis areenil toimuvat kujutati ka ainult selle kaudu, mis oli ekraanilt näha.

Õnneks moodustasid mängud romaanist vaid ühe osa. Mulle meeldis pilguheit Kapitooliumi, kuidas sealsed elanikud ots otsaga kokku pidid tulema, ettevõtlik Tigris ja hellahingeline Sejanus. Peategelane Coriolanus oli aga väga ebameeldiv, enesekeskne, auahne ja kahepalgeline. Ma ei leidnud ühtki põhjust, miks talle kaasa elada.

Pärast võitja välja selgitamist liigub tegevus... jälle 12. ringkonda. Rahuvalvajatest ja Lucy Gray taustast oli küll huvitav kuulda, aga oleksin eelistanud mõne teise ringkonnaga tutvumist. 12. ringkond moodustab ju Panemist vaid tillukese osa ja see on juba algsest triloogiast tuttav. Kuna põhisarja lugemisest on mul õige kaua aega möödas, siis oli mul tunne, et mingid detailid jäid märkamata. Ilmselt oli palju selliseid kohti, mis äratundmisrõõmu oleks valmistanud. Netiavarustest leidsin näiteks, et Lucy Grayd on maini juba esimeses osas, kuigi mitte nimepidi.

"Näljamängude" triloogia kõrval eellugu kahvatub, aga mulle meeldib, et kirjanik oma maailma täiendab. Kui mõni raamat veel peaks ilmuma, siis loeksin ikka. Loodan eriti, et saab ka teistes ringkondades seigelda ning kuulda ka põnevamatest Näljamängudest. Kuigi on ilmselt päris keeruline aina uuesti 24st tribuudist kirjutada, nii et lood oleksid erinevad ja meeldejäävad.

Suzanne Collins on 1962. aastal sündinud ameerika kirjanik. Ta on pere neljast lapsest noorim ning kolis lapsepõlves isa sõjaväeameti tõttu tihti. 1991. aastal hakkas naine kirjutama stsenaariume laste telesaadetele. Kohtumine lastekirjaniku James Proimosega inspireeris teda raamatuid kirjutama. Naise esimene raamat "Gregor the Overlander" ilmus 2003. aastal ning on osa viieosalisest sarjast. 2008. aastal alustas ta järgmise sarjaga "Näljamängud", mis tõi talle kuulsuse. Sari sai inspiratsiooni telekas tõsielusarja ja Iraani sõja uudiste vahel hüplemisest. Kirjanik naases Näljamängude maailma, sest ta leidis teema, millest tahtis kirjutada ning see sobis paremini just sellesse keskkonda. Talle meeldis väga maailma ajalukku sukelduda. (allikad: 1, 2, 3)

"Laululindude ja madude ballaad" räägib 18. aastasest Coriolanus Snowst, tulevasest presidendist, kelle eluteed mõjutab 10. Näljamängudel juhendajana osalemine. Romaan jääb alla "Näljamängude" triloogiale, mille eellooks ta on, sest peategelane on ebameeldiv ja Näljamängud ise igavad. Pilguheit sõjajärgsesse Kapitooliumi oli küll huvitav, aga teises pooles liigub tegevus hoopis 12. ringkonda, kus polnud jälle midagi lisaks pakkuda. Soovitan tõsistele "Näljamängude" fännidele!