Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!

Aasta lõpus ootas mind tore üllatuspakk, milles peitus Ashley Audrain "Kahtlus". Ma ei olnud sellest varem kuulnud, aga tutvustus tundus põnev ja otsustasin kohe, et sellest saab minu uue aasta esimene raamat.

Blythe ootab oma esimest last. Naisel on armastav abikaasa, kes aina korrutab, kui suurepärane ema temast saab. Ta ise on hirmul, sest ei ole kogenud emaarmastust. Naise jubeda lapsepõlve juured ulatuvad tema vanaemani. Blythe tahab mustrit murda, kuid kui tütar Violet sünnib, ei suuda ta temaga sidet luua. Ta on armas laps, aga ainult kõigi teistega peale ema. Mida vanemaks ta saab, seda enam on ema veendunud, et tütrel on midagi viga, kuid keegi teine seda ei taju. Blythe'i suhted abikaasaga aina halvenevad, kuni neile sünnib poeg Sam, kellega on kõik teisiti. Naine naudib emarolli, kuni juhtub õnnetus.

Tegelikult ei olnud üldse hea idee kohe pärast aastavahetust lugema hakata. Mõtlesin, et tunnike raamatuga ja sätin magama, aga tunnist sai kaks ja siis kolm. See on lihtsalt selline teos, mida lugedes ei saa magada. Raamatuid, mis on nii põnevad, et neid on raske käest panna, on veelgi, aga "Kahtlus" on esimene, milles lugema sunnib õud. Ma ei ole vist kunagi lugedes sellist ängistust tundnud. Kõige hirmsamad ongi ju need raamatud, mille õudne tegevus võiks juhtuda kohe siin ja praegu. Kui loos on selline ebaõiglus ja luhta läinud lootused, siis on minu puhul garanteeritud, et pisarad hakkavad voolama. Mõtlesin, et kui Blythe'il vähegi paremini hakkab minema, panen raamatu käest ja lähen magama, aga sellist kohta ei tulnud ega tulnud. Kella viie aeg sundis elukaaslane mind siiski tuld kustutama. Soovisin, et ma ei oleks seda raamatut lugenud. Lamasin seal pimedas ja kõik loetu kangastus silme ees üha uuesti ja uuesti, kuni lõpuks magama jäin.

Põhiliselt räägib raamat Blythe'ist ning tema lastest, aga lisaks on seal pilguheite minevikku Blythe'i emale Ceciliale ja tema emale Ettale. Kokku joonistub lugu ühe vereliini naistest, kellel lasuks justkui needus, et nad ei saa emadena õnnelikud olla. Raamatu tutvustus räägib geenidest, aga naiste käitumine oli niivõrd erinev, et ma küll seda geenide süüks ei loeks. Ettat tabas kurb saatusehoop, mis tema psüühikat mõjutas, Cecilia oli ilmselt oma lapsepõlvest traumeeritud ning Blythe - tema kohta ma ei oska üldse midagi öelda. Ta oli üdini inimene, tegi jubedaid eksimusi, kuid sellist saatust ei olnud ta kuidagi ära teeninud. Ma ei kahelnud hetkekski, et tal on õigus, ükskõik kui ebalusaldusväärsena naine mõjus.

Ma ei kujuta ette, mis tunne oleks seda raamatut lugeda olles ise noor ema või emaks saamas. Igatahes sain aru, et mina ei ole küll lähiajal valmis emaks saama. Tutvusringkonnas on küll beebibuum ja säravad näod, aga ma ei ole kunagi mõelnud emaks olemise varjupooltele. See ei teegi alati õnnelikuks.

Ashley Audrain on on 1982. aastal sündinud kanada kirjanik. Enne oma debüütromaani "Kahtlus" kirjutamist oli ta kirjastuse reklaamidirektor, kuid jäi koduseks peale poja sündi. Väike laps jäi väga haigeks ning see andiski värskele emale võimaluse ja inspiratsiooni raamat kirjutada. (allikad: 1, 2)

"Kahtlus" on õudne raamat emadest ja tütardest, põlvkondadeülene lugu emaarmastuse puudumisest. Kui see teema sulle hinge läheb, siis parem on sellest raamatust mööda vaadata, sest see on väga ängistav. Mind ei lasknud see magada ja hinge pugenud õud jääb kindlasti veel kauaks meelde. Kui sa aga tahad üht tõeliselt raputavat lugu, siis soovitan!