Ja ongi kätte jõudnud aeg, kui sain kätte võtta järgmise romaani Nõiduri sarjas - Andrzej Sapkowski "Põlguse aeg". Esimest osa "Haldjate veri" lugesin aasta alguses.

Põlguse aeg. Metsades varitsevad ikka scoia'taelid, kes ründavad rändajaid üha raevukamalt. Kuningad valmistuvad sõjaks Nilfgaardiga. Samal ajal kogunevad võlurid Thaneddi saarele nõu pidama. Yennefer on sinna teel koos Ciriga. Geralt ajab tüdruku vaenlaste jälgi, mis teda samuti Thaneddi lähistele toovad. Võlurite nõukogus puhkeb kaos, mille käigus Ciri kaotsi läheb. Habras rahu saab läbi.

Raamat algab salasepitsuste, sõjaplaanide ja hulga võõraste nimedega. Peategelaste asemel on fookuses kuninga käskjalg, kes krüptiliste salasõnumitega edasi-tagasi sõidab. Palju igavat poliitikat ning tegelasi, kelle käekäik mind sugugi ei huvitanud, ei olnud sugugi köitev. Lisaks vahelduvad sarnaselt esimese osaga erinevad tegelaste ja paigad. Ühest küljest lisab see segadust, teisest küljest annab aimu, mis mujal toimub. Tänu Tulikale sain aga aru, et see hüplemine ei ole üldse juhuslik, vaid on ehitatud üles nii, et kui üks tegelane räägib teisele möödunud sündmustest, siis näitab raamat sama sündmust hoopis mõne koha peal olnud tegelase abil. Kui selle lõpuks ära tabasin, hakkas lugu kohe palju rohkem meeldima.

Thaneddis läks lahti aga nii põnev möll, et ühtäkki oli raske raamatut käest panna. Saare kirjeldused olid küll üsna napid, kuid piisavad, et vaimustavaid kujutluspilte rippaedadest ja lagunevatest sildadest silme ette luua. Sündmuste keerisesse satuvad muidugi nii Geralt, Yennefer kui ka Ciri ning raske on isegi valida, kelle saatusest ma rohkem tahtsin lugeda. Üks sai rängalt viga, üks haihtus sootuks ning üks leidis end ihuüksi pärapõrgust.

Selle vaimustava sündmuste arengu suutis ära rikkuda üks stseen, mis vahetult enne lõppu oli. Ma ei suutnud kohe uskudagi, et sellest õigesti aru sain, nii et lugesin seda vastikustundega veel uuesti üle ja üritan seda nüüd unustada. Edasi läks õnneks toonil, mis lubab järgmist põnevat osa. Jään tõlget ootama!