Catherine Nixey "Pimeduse aja algus" jäi mulle silma oma väga intrigeeriva alapealkirja tõttu - "kuidas kristlased hävitasid klassikalise maailma". 

IV-VI sajand pKr, antiikmaailma lõpp, kristluse algus. Kristlus oli sajandeid väikese hulga viljeldav usk, kuni 312. aastal nägi Roomat valitsev keiser Constantinus Suur lahingu eel taevas risti. Temast sai kristlane. Paar aastakümmet hiljem muutus kristlus kogu Rooma impeeriumi ainuusuks. Alguses oldi erinevate uskude vastu sallivad, aga aastatega tuli aina piiranguid juurde. Paganlikke tekste hakati hävitama, samuti nende skulptuure ja templeid.

Kas mäletad neid peade ja jäsemeteta Vana-Kreeka/-Rooma kujudest ajalooõpikutest? Ma küll otseselt ei juurelnud kunagi, miks need sellised olid, aga eeldasin, et see on loomulik, et kujud mitmetuhande aastaga kahjustada on saanud. Vahepea on olnud ju hulk sõdasid ja maavärinaid ja igasugu muid katastroofe. "Pimeduse aja algus" toob aga välja, et kujud on täitsa meelega lõhutud ja selle taga olid kristlased, kes paganaid ristiusku pöörasid. Mõnele skulptuurile kraapisid nad suisa risti otsaette, et deemoneid välja ajada.

Millegipärast läheb mulle väga hinge, kui midagi hävitatakse. Seega oli väga kurb lugeda templitest, mis ammu maatasa tehti ja mida me kunagi näha ei saa, kaunitest kujudest, mis moonutati või tükkideks lõhuti, filosoofide tekstidest ja uuenduslikest mõtetest, mis kadusid.

Selles teoses maalitaksegi kristlastest pilt kui barbaritest, kes laamendavad ja tapavad. Raamatus ei ole ühtegi hetke, kus nad teeks midagi head või tänuväärset. Nad pööravad paganaid oma usku ja võitlevad deemonitega. Välja tuuakse palju äärmusi, nagu surma ihkavad märtrid. Kohati hakkasid need teema dkorduma ja muutusid tüütuks. Nixey käsitlus on väga ühekülgne ning kristlasi ründav.

Teine teema, mis mind raamatus kõnetas, oli see, kuidas kristlased seksuaalsust maha surusid. Me ei tea, kuidas antiikajal lihtkodanikud elasid. Kui tuha alt avastati Pompeii linna varemed, andis see võimaluse veidi aimu saada. Ilmsiks tuli, et neil olid väga kõlvatud kunst, mis aastateks salakambrisse suleti. Ma ei olnud sellest varem kuulnudki.

Catherine Nixey on UK Timesi ajakirjanik. Ta õppis Cambridge'is klassikat ning on teemasse väga kiindunud. Ta andis selles vallas ka ise mitu aastat tunde. Lapsena õpetati teda keskaegseid kristlasi nägema kui klassikalise pärandi hoidjaid. Naise vanemad olid endine munk ja endine nunn. Aja jooksul Nixey vaated muutusid ning ta kirjutas nende edasi andmiseks raamatu "Pimeduse aja algus". (allikad: 1, 2)

"Pimeduse aja algus" on raamat põnevast ajaperioodist, antiikmaailma lõpust. Teos näitab ajalugu sellisest küljest, kus ristiusku levitavad kristlased on "pahad". Nad teevad templeid maatasa, põletavad hulganisit raamatuid, vandaalitsevad skulptuuride kallal, ajavad minema Vana-Kreeka viimased filosoofid, keelavad elu nautimise. Kuna ma ei olnud varem sellist ajalookäsitlust kuulnud, siis oli see šokeeriv ja mõtlemapanev. Samas oli vaatenurk üsna ühekülgne ning teemad hakkasid korduma. Soovitan, kui soovid lugeda antiikmaailma lõpust teise vaatenurga alt!

Aitäh, Argo kirjastus, raamatu eest!

Loe ka:

• Sirp - Rauno Alliksaar