Lähitulevik, London. Linnas levib linnugripi tüvi, mis on keskmisest nakkavam ja kõvasti surmavam. Kehtestatakse karmid liikumisreeglid. Haigeid ja surnuid tuleb juurde kohutava kiirusega. Peapiiskopi pargi asemele hakatakse ehitama uut haiglat. Hoone on vaja kiiresti püsti panna, kuid ühest vundamendiaugust tuleb välja spordikott lapse luudega. Need on ilmselgelt värsked. Jack MacNeil on viimast päeva politseiuurija ning võtab nõuks enne selle lõppu välja selgitada, kellele luud kuulusid.

"Lukus linn" on esimene surmava viirusega raamat, mida peale eriolukorra lõppu lugenud olen. Väga huvitav oli jälgida paralleele tegeliku ja fiktiivse pandeemia vahel. Pääsesime rahutustest ja rüüstamisest, liikumiskeelust ja täisvõimsusel töötavast krematooriumist. Kuid põhiline probleem on sama - kuidas oma lähedasi viiruse eest kaitsta? Raamatu alguses on autorilt põnev eellugu ka, kuidas 15 aastat tagasi seda raamatut avaldada ei tahetud, kuna mõte Londoni isoleerimisest oli liiga ebarealistlik. Ka põhjalik eeltöö pandeemia võimalikkusest ei pannud kirjastajaid ümber mõtlema.

Kõige rohkem meeldis mulle, et see ei olnud lihtsalt lugu pandeemiast ning muutunud maailmaga kohanemisest, vaid ühe kuriteo uurimine, mis toimus pandeemia ajal. Kui tuhanded inimesed surevad, siis mis see üks surnukeha enam loeb, eksole, aga uurija jaoks oli see tähtis. 

Mulle meeldis, et raamatu tegevus toimus enam-vähem ühe päeva jooksul. Igasuguseid põnevikke ja krimilugusid olen varemgi lugenud, aga see, et uurimine toimus karantiinis linnas, eristab seda raamatut. Tegevust on väga palju, MacNeil tuiskab ühest kohast teise. Mida aeg edasi, seda meeleheitlikumaks mees muutub. Mulle meeldisid ka teose tegelased, eriti see, et peategelane Jack ei olnud mingi kuulikindel tüüp, kellest viirus ja surm kaarega mööda lähevad. Kuigi sama ei saa öelda ühe romaani kurjami kohta. 

Natuke kummaline oli see, kui lihtsalt õiged niidiotsad uurija kätte jõudsid. Ma ei mäleta ühtki teist krimkat, kus lahendus nii ludinal jookseks. Valedel jälgedel nagu ei ekseldudki. Luude omaniku välja selgitamine tundus esmapilgul küll võimatu ülesanne, aga paar tundi hiljem ja nimi oli käes.

Kui liiga kergelt lahenduva juhtumi kohalt suudan veel silma kinni pigistada ja lõpu ebareaalsus oli mõnusalt filmilik ja dramaatiline, siis paar detaili olid küll sellised, mille ebausutavusest ma kuidagi mööda ei saa. Ainus seletus on see, et autor on mees. Ükski naine ei otsustaks elu sees duši alt tulles, et mugavam oleks selga panna teksapüksid kui hommikumantel. Eriti veel siis, kui su jalad ei liigu ja pükste jalgapanek on niigi tülikas. Samuti ei mahtunud mulle pähe, et kui sa arvad, et su kodus on sissetungija, siis sa teed oma uurijast sõbrale ainult ühe vastamata kõne.

Peter May on 1951. aastal sündinud šoti stsenarist ja kirjanik. Peamiselt viljeleb ta krimi. Kirjanikuks soovis mees saada juba varajases nooruses. Esimese romaanikatsetuse tegi ta 19-aastaselt, kuid sai kirjastuselt julgustava tagasilükkamiskirja. Vahepeal tegeles ta ajakirjandusega ning nimetati šoti aasta noorajakirjanikuks. 26-aastaselt õnnestus Mayl oma esimene romaan avaldada ning see oli nii edukas, et tal paluti see telesarja jaoks ümber kohendada. Ta lahkus seepeale ajakirjandusest ning asus tööle teles. 1996. aastal lahkus ta telest, et pühenduda kirjutamisele. Mehe sulest on ilmunud mitu sarja ja ka paras ports eraldiseisvaid romaane. (allikad: 1)

"Lukus linn" on põnevik karantiinis olevast Londonist, kus viimast päeva tööl olev politseiuurija üritab lahendada üht mõrva. Tegevus on väga hoogne ja kõik toimub peaaegu ühe ööpäeva jooksul. Kui raamatu algus meenutas väga meie oma hiljutist eriolukorda, siis loo arendes keerati kõigele kõvasti vunki juurde. Olud on karmid ja sünged, aga kuriteo jälgede ajamine läheb imestama panevalt lihtsalt. Soovitan, kui sulle meeldivad põnevikud ja vandenõuteooriad!

Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!

Loe ka:

• Eesti Päevaleht - Martinson ja sõbrad
  
• Triinu raamatublogi