Igatsesin väga vahelduseks üht ajaviiteromaani ning leidsin riiulist lugemiseks lakoonilise pealkirjaga Kathryn Hughes'i romaani "Saladus", mille sisukirjeldus kohe huvi äratas. Igasugused saladused ja müsteerumid on ju raamatutes alati põnevad.

1975-2016, Blackpool & Manchester. Jake on haige ning vajab hädasti neerudoonorit, kuid kumbki poisi vanematest ei sobi. Tema ema Beth ajab meeleheitlikult sugulasi taga. Ta ei tea, kes ta isa oli, sest naise ema viis surres selle saladuse endaga hauda. Kui Bethil õnnestub emast mahajäänud asjade seast leida vana kiri ning ajaleheartikkel õnnetusest, mis heidavad valgust 40 aasta tagustele sündmustele, tekib tal lootus, et ta suudab välja selgitada, kes oli ta isa ning leida mõned sugulase.

"Saladus" ei olnud siiski päris minu maitse järgi raamat. Kui juba saladustest juttu tuleb, siis eelistan võimalikult mitmetahulist lugu, mis iga pöördega jalust rabab. Saladusi jagus küll õhukesse romaani üllatavalt palju ja paar pööret olid täitsa ootamatud, kuid lugu ise jäi ikka liiga lihtsaks ja ettearvatavaks. 

Lisaks kannatab raamat liiga suure tegelaste hulga all, mistõttu jäid kõik väga üheplaanilisteks ja ei ärganud lehtedelt ellu. Igaüks oli nagu oluline vaid selle rolli poolest, mis tal sündmustiku kulgemisel kanda oli ning muu inimlik pool oli puudu. Minu jaoks muutis see kogu loo ebareaalseks. Kõige rohkem häiris mind, et kaks naist olid loos ainult selleks, et lugejas vastumeelsust tekitada. Neid näidati ainult negatiivsest küljest, ilma igasuguse inimlikkuseta.

Kuna mul ühegi tegelasega sidet ei tekkinud ja suuremad šokid olid etteaimatavad, ei tekitanud lugu minus ka erilisi emotsioone. Kõige rohkem meeldis mulle lugeda hoopis 1970. aastate elukorraldusest Inglismaal, eriti Blackpoolis suvitamisest. Mulle tundus väga võõrana mõte eesliga mööda randa sõita, aga tuleb välja, et kunagi olid sellised meelelahutused. Veel sai aimu tollasest riietusstiilist, sest pisiasjade kirjeldamisele pöörati totralt palju tähelepanu, näiteks ühel tegelasel oli haihambaga kaelakee. 

"Saladus" ei olnud iseenesest halb raamat, sest saladused ja nii-nimetatud loo skelett olid täitsa korralikud, aga liha jäi luudelt kõvasti puudu. Kõigest sellest oleks saanud palju nauditavama ja paksema raamatu, kui tegelasi oleks rohkem arendatud, et nad mõjuksid reaalsemana. 

Kathryn Hughes on 1964. aastal sündinud briti kirjanik. Enne kirjanikuks saamist töötas naine 30 aastat sekretärina. 2007. aastal tuli tal idee raamatust, mis keerleks ühe vana postitamata kirja ümber. Ta hakkaski selle kallal tööle ning jõudis avaldamiskõlbuliku versioonini 6 aastat hiljem. Pärast mitut tagasilükkamist otsustas ta raamatu ise avaldada ning "Kiri" sai kiiresti populaarseks. "Saladus" on naise teine romaan. (allikad: 1, 2)

"Saladus" räägib mittetöötavatest neerudest, isaotsingutest, bussiõnnetusega lõppenud lõbusast päevast ja muidugi saladustest. Lugu on ehitatud huvitavale kondikavale, aga minu jaoks jäi palju puudu, et oleksin seda nautinud. Kõige rohkem segas mind tegelaste üheplaanilisus. Soovitan seda romaani lugeda, kui soovid ajaviiteks lugu, kus on saladusi, aga mis ei nõua suuremat kaasamõtlemist!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

Loe ka: