Kuulasin kevadel päris palju Õhtulehe reisi-podcasti "Järgmine peatus". Ühes osas rääkis Marion Jõepera Šotimaal matkamisest ja ma teadsin kohe, et pean "Minu Šotimaa" oma lugemislisti võtma. Podcasti ennast saab kuulata siit.
2013-2018, Šotimaa. Marion Jõepera elab Londonis, kui ta 2012. aastal doktorantuuri astub. Šotimaale jõuab ta esimest korda kolm kuud hiljem, Edinburghi teatrifestivalile. Linn teda ei vaimustanud. Küll vaimustas Marioni Šoti viski ja tagasi kutsus teda hoopis üks maailma tuntumaid matkaradu - West Highland Way, Rannochi raba, seejärel talvine mägironimiskursus, Affrick Kintail Way, Skye saar. Doktoritöö kirjutamist tasakaalustas ta matkarajale või mägedesse jäetud sammudega.
See on nii äge, kui eriilmelised on Minu-sarja raamatud ja kui erinevalt inimesed paiku näevad. Teadsin ette, et selles raamatus on võrdusmärk Šotimaa ja matkamise vahel. Täpselt nii see oligi. Ma ei oodanud ainult seda, et looduskirjeldusi on nii palju. Nautisin neid sõnadega maalitud pilte väga - udu, rohelised nõmmed, pilvedesse peitunud mäed, kollane valgus. Muidugi tekitas see kõik tahtmise kohe seljakott pakkida ja autori jälgedes avastama minna.
Kui ühelt poolt kannustab matkajana sind rõõm kordaläinud teekonnast, siis teisalt on teadmine, et pead mägedest lahkuma, üsna kaotusmaiguline.
Šotimaa on juba mulle südamesse pugenud. Sarnaselt Marioniga on ka minu kogemused olnud väga päikeselised. Nii novembrikuine Edinburgh kui ka juunikuine Lääne-Šoti kõrgmaa said nähtud sinise taeva all. Muide, minu Šotimaast saad lugeda siit!
Kui olen oma reisidelt üldse midagi õppinud, siis seda, et kohtadelt (nagu ka teelolijatelt) ei ole mõtet elamusi eeldada. Mulle tundub, et eeldamine on natuke ka inimese oma suuruse-väiksuse mõõt. See on see, kui sa lähed näiteks metsa, kus oled kord varem käinud ja kus kõik oli tol korral maagiline, ning järsku segab sind sel külaskäigul, et metsas ei olegi enam toda lagendikul puhkavat noorrebast, kes seal eelmine kord lesis.
Lisaks matkamisele oli juttu veel Šoti viskist, mida autor armastab ning seda vaimustust ka edasi annab. Minu mõlemal Šotimaa külastusel ei tekkinud sellist tunnet ka, et tahaks viskit proovida, aga äkki ikka peaks.
Viimastel aastakümnetel on struktureerimata ruumis viibimine muutunud luksuseks, milleks tuleb varuda aega ja teha teadlikke ponnistusi. Linnad on ehitatud niivõrd täis, et neis vabakäigul uidata on järjest keerulisem.
Veel jäi mulle raamatus silma, kui hästi Marion Jõepera sõnadega tundeid tabada oskab. Nii palju oli lauseid, mida lugedes tundsin, et olen seda mõtet kaua püüdnud sõnadesse panna, aga ei ole sellega hakkama saanud. Loeksin tema mõtteid hea meelega veel.
Tuhandeid ja tuhandeid aastaid on inimesed teinud täpselt sama - jalutanud suurte kivide poole, et neid mingil kombel kummardada. Reaalselt ei ole ju suurt vahet, kas sa viid kivile ohvrianni, lootes tulevikust paremat, või kummardad teda Instagrami like'ide kaudu. Või oled lihtsalt jõhkralt uudishimulik.
Marion Jõepera "Minu Šotimaa" on matkamine. Raamat pakatab mõnusatest looduskirjeldustes ja ilusatest mõtetest. Mul tekitas see küll kange himu matkama minna ja mitte lihtsalt matkama, vaid ikka Šoti kõrgmaale. Lisaks tekitas teos himu Šoti viskit mekkida. Soovitan lugeda, kui armastad matkamist!
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
Loe ka:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar