Arvan, et minu armastus Kreeka müütide vastu pärineb Heraklese multikast, mis tõele au andes pole sugugi faktitruu. Kreeka jumalatest ja kangelastest olen lugenud siit ja sealt ning muidugi võtsin plaani uue ja imelise kujundusega Stephen Fry "Kreeka müüdid". NB! Heraklesest raamatus juttu ei ole!

Kaos - Kangelaste ajastu, Kreeka, Tessalia, Pieria, Aioolia, Lüüdia jpt kohad. Kõik algas Kaosega. Kaosest sündisid esimesed olendid, jumalate esimene põlvkond. Kõige esimesena tekkisid Erebos ja Nyx - pimedus ja öö, seejärel Gaia ja Tartaros - maa ning maa-alused sügavikud ja koopad. Ürgsetest jumalatest siginesid hiljem kõik teised Kreeka müütide jumalad, kangelased ja koletised. Gaiast ning tema pojast Uranosest, taevast sündis omakorda jumalate teine põlvkond, titaanid. Järgnes jumalate kolmas põlvkond, olümplased. Olümplastel aga hakkas igav ning nad lõid endale mängukanniks inimesed.

Kreeka müüte loen ma alati hea meelega. Enamik neist on mulle ammu ühel või teisel moel tuttavad, aga raamatus oli ka lugusid, mida ma varem kuulnud ei olnud, nagu Arachne ja Athena võidukudumine või Hyakinthose saatus. Raamat aitab hästi lahti harutada ka seda sasipundart, milleks on Kreeka jumalate põlvnemine. Ma ei mäleta kunagi, kes on kelle vanem, abikaasa, laps jne. Asja ei tee sugugi lihtsamaks see, et kellegi eostamiseks ei ole sugugi vaja traditsioonilisi meetodeid, vaid piisab näiteks jumala ihuvedelikest, mis kuhugi maha tilguvad. Inimesed on muidugi voolitud savist, aga ka näiteks sirgunud põllule külvatud koletise hammastest. Kõik need lood tegi veel huvitavamaks, kuidas autor nende absurdsuse üle mõnusalt nalja viskas või muul moel kommenteeris. Ma ei teadnud varem, kui palju eksisteerib sõnu, mille juured on Kreeka jumalate nimedes: geograafia, senaator, kiropraktik. 

Vahepeal läks raamat isegi veidi liiga detailseks, sest toodi välja kõik najaadid ja keerid ja hoorid ja kariidid, ühesõnaga igasugused vähetuntumad jumalate järeltulijad. Kõiki neid nimesid suudavad muidugi meeles hoida vaid asjaarmastajad. Mul ununesid need kohe peale lugemist. Vahepeal, kui neid tegelasi eriti palju juurde tuli, edenes lugemine ka üsna aeglaselt. Kummalisel kombel kulgesid pikemad lood kiiremini, sest neis ei olnud nii palju uusi nimesid.

Alguse saamise müüdid olid iseäralikumad, aga hilisemates oli palju korduvaid detaile: küll oli Zeusil vaja kedagi vallutada ja lapsi juude teha, küll sai kellelegi saatuslikuks piltilus välimus, küll solvas mõni surelik jumalaid ja vajas karistust. Kõige rohkem meeldivad mulle vist müüdid, mis seletavad millegi tekkimist, näiteks kust tulid aastaajad või miks on olemas kõrbed ja jääväljad.

Kuigi minul seostuvad Kreeka müüdid Heraklese multikaga, siis see raamat kindlasti lastelugusid täis ei ole, lendab verd, muid kehavedelikke ja suguelundeid. Rääkimata siis igasugustest võrgutamistest ja paaritumistest.

Stephen Fry on 1957. aastal sündinud inglise koomik, näitleja ja kirjanik. Tema esimene romaan ilmus 1991. aastal. Ta arvab, et kuulis esimest Kreeka müüti väikese poisina emalt unejutuna. Rohkem mäletab ta, kuidas teda vaimustasid lood, mida kooliaasta lõpus ladina keele õpetaja luges. Eriti paelus teda Theseus. Kreeka müüdid on Fry arvates ka tänapäeval relevantsed, kandes inimkonna iseloomujooni, nii et paraleele saab praegugi tõmmata - Pandora laegas ja internet; tuli, mille Prometheus inimkonnale andis ja tehisintellekt.  Oma lemmikjumalana nimetab Fry Hermest ning jumalannana Athenat. (allikad: 1, 2)

"Kreeka müüdid"on lõbusalt hariv või harivalt lõbus lugemine, pilguheit Kreeka müütide rikkalikku maailma. Selles on nii tuttavamaid kui ka vähemtuttavaid nimesid ja lugusid, vürtsitatud Stephen Fry humoorikate kommentaaridega. Kõige rohkem meeldis mulle, et seletati arusaadavalt ära jumalate põlvnemine. Kindlasti soovitan seda raamatut lugeda, aga hoiatan, et tegelasi on siin üüratult palju ja enamik lood ei ole sugugi lapsesõbralikud!