Stuart Turton "Evelyn Hardcastle'i seitse surma" jäi mulle kunagi silma, kui lugesin väga sarnase pealkirjaga romaani Evelyni seitmest abikaasast. See sarnasus on juhuslik kokkusattumus ning USA-s pidi Turton oma pealkirjale pool surma juurde lisama, et konflikti vältida. Olin väga rõõmus, kui kirjastus mind raamatuga üllatas ning muidugi võtsin ta esimesel võimalusel lugemisse.
Blackheath. Keegi noormees ärkab vihmasajus keset metsa. Ta ei mäleta, kuidas ta sinna sai või kes ta üldse on, peas kummitamas nimi Anna. Ta kogeb nii mõndagi kummalist, kuni jõuab lõpuks veidi räämas häärberi juurde. Seal kuuleb ta salapärases maskis kogult, et ta on lõksus ühes pidevalt korduvas päevas, mille lõpus mõrvatakse ballil peretütar Evelyn. Vabanemiseks peab ta välja uurima, kes neiu surma taga on. Ta on seda üritanud juba väga pikka aega. Müsteeriumi lahendamiseks saab mees päeva läbi elada kaheksa korda, ärgates kaheksas erinevas kehas. Kui lahendus viimaseks õhtuks selgunud pole, võetakse mehelt mälestused ja ring hakkab otsast peale. Mõisa on kutsutud kirev seltskond, kes oli seal ka 19 aastat tagasi, kui suri Evelyni vend. Kuskil peitub mõrvamüsteeriumi lahendus ning kuskil on ka kaks vastast, kellest üks on võtnud nõuks võitmise nimel konkurendid lihtsalt maha nottida. Seega on tal jalus noaga mõrtsukas, kes tundub alati sammu võrra ees olevat.
NB! Nagu ikka, siis veidi rohkem sisu reetvad kohad olen kirjutanud valge tekstiga - kui tahad neid lugeda, tõmba tekst aktiivseks.
NB! Nagu ikka, siis veidi rohkem sisu reetvad kohad olen kirjutanud valge tekstiga - kui tahad neid lugeda, tõmba tekst aktiivseks.
"Evelyn Hardcastle'i seitse surma" on üks nauditavalt segane raamat. Selles on palju (ebausaldusväärseid) tegelasi, vahelduvad vaatenurgad, muutuv sündmustik ning keeruline ajas orienteerumine. Kui ma peaksin seda uuesti lugema, teeksin samal ajal hulganisti märkmeid ja peaksin ajajoont. Algus oli eriti segane, sest juba peategelane ei saa aru, mis toimub, kes ta on, kus ta on jne. Muidugi oli ka mul raske toimuvat tajuda. Kulus tubli tükk aega, enne kui lugu natuke selgemaks läks. Kuna nii mõnedki juba selgena tunduvad asjad pööratakse hiljem pahupidi, läheb lugu jälle segasemaks enne kui jõuab suurema selgitustööni loo lõpus.
Üks tüütumaid asju raamatu alguse juures oli see, kui kaua pidin ootama, enne kui sain teada, kuidas Evelyn sureb. Pealkiri küll ütleb, et ta sureb seitse korda, kuid tegelikult kirjeldatakse seda tunduvalt vähem. Mõrvasid on tehniliselt küll rohkem ja lõpuks on mõisa iga nurga peal laip. Kujutasin ette, kuidas ajasilmus lõpeb ning keegi sellel laipade tallermaal ringi eksleb. Fookuses on siiski hoopis peategelase kohanemine erinevate kehadega. Ootasin tegelikult põnevusega, millisena ta päeva järgmisena kogeb, sest kõik kehad on omamoodi ja üllatusi oli palju. Iga keha viib teda lahendusele lähemale, aga toob ka uusi takistusi, mida ületada.
Kui peategelase erinevatest kehadest oli põnev lugeda, siis peategelane ise ehk siis Aiden Bishop ei läinud mulle väga korda. Tahtsin muidugi teada müsteeriumi lahendust, aga mind ei huvitanud, kas tal õnnestus pääseda. Teised tegelased: katkuarst, lakei ja Anna olid üldse veidrad. Mul oli kogu aeg tunne, nagu peaksin nendest midagi rohkemat teadma. Eriti just katkuarstist ja lakeist. Peategelane võttis neid kuidagi nii... isenesestmõistetavalt (?). Ta kuidagi võttis teadmiseks, et nad lihtsalt on ja ei juurelnud kunagi sügavamalt, kes nad on või miks nad on. Kõik selgub muidugi lõpus, aga päris kõiki otsi rahuldavalt ikkagi kokku ei sõlmitud. Näiteks lakei puhul seletati küll ära, kes ta on, aga see tundus suuremas plaanis kuidagi ebaoluline. Katkuarsti kohta on ka vaid vihjed, aga need meeldisid mulle rohkem.
Olgugi, et peategelane lahendab mõrvamüsteeriumit, siis klassikalist detektiivitööd kui sellist on raamatus vähe. Mulle hakkas meeldima mõte, et ka mõrva uurimist on võimalik harjutada, ühte ja sama kuritegu üha uuesti ja uuesti nullist uurima hakata, kuni lahendus on käes. Huviga loeksin midagi sellist veel!
Stuart Turton on inglise ajakirjanik ja kirjanik. Ta on töötanud Shanghais õpetajana ja Dubais reisiajakirjanikuna. "Evelyn Hardcastle'i seitse surma" on mehe debüütromaan. Ta on tahtnud Agatha Christie stiilis müsteeriumi kirjutada juba kaheksandast eluaastast saadik. Ta proovis seda juba 21. aastaselt, kuid ei leidnud piisavalt unikaalset ideed ja jättis loo ootele. Inspiratsioon saabus 12 aastat hiljem pikal lennul, kui talle turgatas pähe filmi "Lõputu küünlapäev" stiilis ajasilmus. Seejärel oli vaja leida veel tegelased, süžee ja nutikas mõrv. Enne kirjutama asumist töötas ta kolm kuud ajajoone kallal. (allikad: 1, 2)
"Evelyn Hardcastle'i seitse surma" on romaan, kus peategelane elab erinevates kehades üha uuesti läbi päeva, mis lõpeb Evelyn Hardcastle'i surmaga, ning üritab välja selgitada, kes on mõrvar. See on väga segane lugu, sest tegelasi ja igatpidi ristuvaid ajajooni on palju ja enne lahenduseni jõudmist jõuab kõik veel segasemakski minna. Samas pakub kogu sellest sasipuntrast läbi närimine mõnusalt pinget. Mulle meeldisid ootamatused, mida raamat pakkus. Soovitan lugeda, kui sulle meeldivad raamatud, mis sind proovile panevad! Midagi klassikalist sa siit ei leia!
Loe ka:
Aitäh, Tänapäev, raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar