Havanna on linn, mis on palju näinud ning ajaloo jooksul olnud erineva ilmega. Juba linna rajamisel 1514-1519. aastatel pidid elanikud neid kimbutavate putukate ja haiguste tõttu kaks korda ümber asuma, enne kui kolisid paika, kus linn tänapäeval laiub. Havannat on kujundanud hispaanlased, kellele see oli vahepeatuseks Lõuna-Ameerikast röövitud rikkuste kodumaale toimetamisel, piraadid, kes seda rüüstasid ning maatasa põletasid, orjad ja mulatad, orkaanid, ameeriklased, revolutsioon, Nõukogude Liit ja turism. Sellest kompotist on sündinud täiesti omanäoline linn.
Mulle meeldib ajalugu ning Kurlansky teos andis Havanna kujunemisest suurepärast ülevaate. Tekst ei olnud sugugi kuiv ning seega läks lugemine kiirelt. Kui "Minu Kuuba" ei tekitanud minus soovi Havannat külastada, siis "Havanna" tekitas küll reisihimu. Kurlansky maalis sõnadega nii hea pildi, et juba peaaegu tundsin, nagu oleksingi neil kitsastel kuumadel tänavatel, ninas kirbe lõhn. Mõningaid sarnasusi oli raamatute vahel muidugi ka. Näiteks üks konkreetne koht, millest oli juttu mõlemas, on jäätisekoht Coppelia. Urbsalu mainis, et seal on suurepärane jäätis, mille nimel sabas seista ning Kurlansky kirjutas koha ajaloost, kurioossest arhitektuurist ning kadunud jäätisesortidest.
Havanna ei sobi higi suhtes tundlikele inimestele. Higilehk on üks paljudest Havannat määratlevatest lehkdest ja läbiv teema sisuliselt kõigis Havannat puudutavates kirjatöödes.
Autor kirjutab oma kogemusest, aga kasutab ka palju igasuguseid viiteid. Kõige rohkem meeldis mulle, kui palju oli juttu kirjandusest, nii Kuuba enda kirjanikest kui ka välismaalastest. Näiteks Hemingway on Havannaga tihedalt seotud.
Havanna ei jäta kunagi kasutamata võimalust mõne Hemingway lemmikkohaga eputada.
Muuhulgas tutvustab Kurlansky Havanna ikoonilisemaid söögikohti ning jagab koguni mitmeid retsepte. Ma ei oska küll öelda, kas keegi seda teost küll kokaraamatuna kasutaks, kui retsept algab lausega: "Tapke kana.". Silmaringi avardamiseks olid need retseptid küll huvitavad lugeda. Mind hakkas väga huvitama, kuidas maitseb jahubanaan. Samuti tekkis isu Havannas kohalikku õiget Mojitot või Daiquirit juua. Mõlemad kokteilid on ju sealt pärit.
Alates hetkest, mil hispaanlased oma erinevate Havannade rajamisega algust tegid, on muutused olnud linna ajaloo lahutamatuks osaks, ja näib olevat kindel, et Havannat ootavad ka tulevikus ees tohutud muutused, mõned neist ehk õige pea.
Mark Kurlansky on 1948. aastal sündinud ameerika ajakirjanik ja kirjanik. Ta lõpetas 1970. aastal Butleri ülikooli ning omandas teatrialase bakalaureusekraadi. Mees keeldus sõjaväeteenistusest ja asus tööle New Yorkis näitekirjanikuna. Talle ei meeldinud aga suund, kuhu sealne teater suundus ning ta pöördus ajakirjanduse juurde. 1976-1991. aastatel töötas ta erinevate ajalehtede juures väliskorrespondendina. Oma esimese raamatu kirjutas ta mees 1992. aastal. "Havanna" on Kurlansky 30. raamat. (allikad: 1, 2, 3)
"Havanna. Subtroopiline deliirium" annab hea ülevaate linna kujunemisest, pakub palju põnevaid fakte ja paralleele. Kurlansky kirjeldab hästi, kuivõrd erilise paigaga on tegemist. Nii enda kogemusi kui ka teiste kirjanike sõnu kasutades maalib ta linnast väga elava pildi. Minul tekitas see küll kihu Kuubale sõita. Soovitan raamatut lugeda, kui sind huvitab linnade ajalugu või tahad rohkem Havannast teada!
Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar