Teine raamat, mille raamatuklubi selle kuu teema tõttu käsile võtsin on Anaïs Nin "Henry ja June". Valisin selle, sest tahtsin lugeda ka uuemat tõlkekirjandust. Ma ei teadnud kirjanikust varem midagi ning tagakaan oli päris intrigeeriv: päevikuformaadis romaan, seksuaalsed eneseavastused, tormiline armuafäär.

Anaïsi päevik on väga kaootiline, ühest mõttest saab teine ja siis kolmas, enne kui algse juurde tagasi pöördutakse. Puuduvad peatükid, aga õnneks on olemas lõigud ja märku antakse kuude möödumisest, seega päris liigenduseta teos ei ole (erinevalt Will Selfi romaanist "Vihmavari", mille lugemist siiani õudusega meenutan). Romaani oli siiski väsitav lugeda ja mõte kippus rändama minema. Tihti ei mäletanud ma lõigu lõppu jõudes, millest oli juttu selle alguses ning alustasin uuesti. Anaïs kordab ka ise end päris palju. Sellist hetke, kus raamat täielikult endasse oleks haaranud, ei olnudki, kuid heietuste vahepeal leidus palju huvitavaid mõtteid, mida usinasti märkmepaberitega tähistasin. Nende lisamine röövis muidugi jälle sisult tähelepanu. Seda raamatut võiks igatahes lõikude kaupa tsiteerima jäädagi. Veel tooksin väja, et mulle täiega meeldis, kuidas mõned laused olid esile tõstetud.

Millegi kirjeldamise ees kirjanik oma päevikus igatahes tagasi ei kohku. Naine jagab avameelselt oma mõtteid, tundeid ning armuseikluseid. Ta on valelik, isekas ja kahepalgeline ning ei jätnud endast sugugi sümpaatset muljet. Anaïs kirjeldab näiteks, kuidas ta petab oma abikaasat, tulles armukese voodist sõna otseses mõttes otse abieluvoodisse (!) ja kommenteerib, et see suurendab tema armastust oma mehe vastu. See ei ole veel kõik, sest ega tema seksuaalse eneseavastus ei piirdu siis ainult ühe mehe ega naisega. Lehekülgedelt jõudis läbi käia veel nii palju huviobjekte, et mul läks nende loendamine sassi. Kõige selle juures pikki seksistseene tegelikult ei ole. See ei ole labane erootikaraamat. (Ma ei ole seda žanri tegelikult pea üldse lugenud, nii et ei oska tegelikult ühtki võrdlust tuua.) Kirjeldused on tavaliselt vaid paari lause pikkused ning fookus on ikkagi Anaïsi tunnetel, olgu selleks siis kirg või midagi muud. Uskumatu oli lugeda, milline areng aasta jooksul toimus.

Anaïs Nin huvitus väga psühhoanalüüsist ning päevikulehtedele on lisaks kogu sellele armutrallile jäädvustatud ka need sessioonid. Ta mõtiskleb nii armastusest: kuidas erinevad meed toovad välja temast erineva versiooni ning armastust on mitut liiki, aga juurdleb ka oma mineviku üle, kuidas isa teda nooruses ei armastanud. See osa raamatust oligi minu jaoks kõige huvitavam. 

Tahaksin kiita ka tõlget!

Anaïs Nin sündis 1903. aastal Prantsusmaal Kuuba perre. Oma lapsepõlve veetis ta Euroopas, õppis lühidalt New Yorgis, elas seejärel 16 aastat Pariisis ning naasis II maailmasõja puhkedes Ameerika Ühendriikidesse, kus temast sai kuulus kirjanik. Sellest ametist unistas Anaïs juba lapsena. 11-aastaselt alustas ta päevikupidamist ning aastate jooksul kirjutas ta üle 35 000 lehekülje. Tema päevikud on tema kõige uuritum töö. Algselt kaalus naine ka päevikute avaldamist või romaanideks ümber kirjutamist, kuid pärast tormilist 1932. aastat, mattis ta selle mõtte maha. Hiljem tuli ta siiski idee juurde tagasi, eemaldades päevikust kõik isiklikule elule vihjava ning teos ilmus 1966. aastal. Päeviku terviktekst originaalnimedega nagu ka mitmed kirjaniku teised teosed avaldati hiljem postuumselt. (allikad: 1, 2)

Kui soovid lugeda pöörasest tõsielulisest armuelust, siis seda Anaïs Nin "Henry ja June" pakub. Ole hoiatatud, et kirjaniku päevikutest kujundatud romaan on kaootiline mõtete sasipundar, kus tegevust on vähe ja heietamist palju. See ei olnud kohe üldse minu maitse järgi raamat. Lugemine kulges aeglaselt ning oli väsitav ja ma ei sallinud väga Anaïsi. Austasin siiski tema avameelsust ning natuke oli ikka põnev ka kellegi teise pähe pilk heita. Veel üks raamatu positiivseid külgi oli see, kui palju selles oli huvitavaid mõttevälgatusi, mille enda jaoks ära märkisin.