VII ehk ühest perekonnast 20. sajandi Kairos
16:11
Nagib Mahfuz "Kahe palee vahel" jäi mulle silma kahel põhjusel. Esiteks olen mõelnud, et peaks lugema rohkem Nobeli preemia laureaate. Teiseks tundus see täpselt paras raamat, mis Abu Dhabisse kaasa võtta, et tutvuda araabia kultuuriga. Reisil ma küll kahjuks teosega väga kaugele ei jõudnud, vaid lugesin selle läbi nüüd, kuu aega hiljem.
1917-1919, Kairo. Kahe palee vahelises linnaosas elab kaupmees Ahmed Abd al-Gawwad. Ta on väga võimukas perekonnapea, hoides abikaasat ning lapsi karmide reeglitega suisa hirmuvalitsuse all. Majas ei sünni midagi, mida isa pole heaks kiitnud ning parem oleks, kui teised pereliikmed üldse initsiatiivi ei näitaks. Kodust eemal on Ahmed al-Gawwad kui teine inimene. Sõbrad temas türanni ei näe. Vastupidi, ta on armastatud helde käega elunautija, kelle õhtud mööduvad kaunite kunstide, naiste ja veini seltsis. Kodused ei ole teda isegi naeratamas näinud. Igal pereliikmel on oma rõõmud ja mured. Samal ajal algavad linnatänavatel meeleavaldused inglaste ülemvõimu vastu. Egiptlased tahavad saada vabaks.
Kõik siin majas allus pimesi isa tahtele, kellel oli piiramatu, otsekui religioosne võim. Maja seinte vahele sai mõte armastusest hiilida üksnes salamisi, häbelikult ja kõhklevalt. Siin puudus armastusel vägi ja võimus, siin maksis üksnes isa tahe.
Kõik siin majas allus pimesi isa tahtele, kellel oli piiramatu, otsekui religioosne võim. Maja seinte vahele sai mõte armastusest hiilida üksnes salamisi, häbelikult ja kõhklevalt. Siin puudus armastusel vägi ja võimus, siin maksis üksnes isa tahe.
Oli see vast lugemine! Algus küll kohe mu huvi ei köitnud, aga siis hakkas sain looga ühele lainele ning raamat hakkas mulle ühe enam meeldima. Selles oli oma roll kindlasti Kalle Kasemaa suurepärasel tõlkel. Muide, teose tõlkimine on esitatud kandidaadina 2019. aasta keeleteo valimisel, kus veel viimaseid päevi enda hääle saab anda.
"Kahe palee vahel" jutustab, mis juhtub ühes peres umbes kahe aasta vältel. Kuigi tegu on täitsa tavaliste inimestega ja raamatu tegevus nende kodust kaugele ei liigu, siis aset jõuab leida nii mõndagi. Romaani mahuvad näiteks kolm pulma, mitu kolimist, üks kodust pagendamine, meeleavaldused inglaste vastu, pereisa liiderdamine, koolipoisi sekeldused. Kõige muutis eriti huvitavaks see, kui võõras oli mulle tegelaste elu ning kultuuriruum. Väga silmiavav oli lugeda, kuidas kujutati abielu ja usku, milline kontroll oli ühel isikul terve pere üle, kuidas naiste meelelahutuseks oli uugikambrist tänaval toimuva jälgimine. Lisaks ei teadnud ma varem, et Egiptuses toimus 1919. aastal revolutsioon.
Talle tundus, et enne saab ta taevasse minna kui veenda ema end isamaa nimel ohtu seadma. Fahmi arvates oli kergem inglasi Egiptusest välja saada kui ema selle vajaduses veenda või tedainglaste vastu meelestada. Kui jutt selle peale läks, küsis ema: "Miks sa neid ei salli, mu poeg? Nad on ju samasugused inimesed nagu meie!"
Tundsin korduvalt, et ma ei tea piisavalt tausta ning kahtlesin, kas peaksin nutma või naerma. Kas kirjeldatud sündmuseid peaksin võtma puhta tõena või on kirjanik neid kujutanud mingi nurga alt? Mida paisutatakse üle ja mida kujutatakse selgelt? Tunnistan, minu jaoks oli see pigem koomiline lugemine. Pahvatasin valjusti naerma, kui nägusa noormehe kirjeldus sisaldas kokkukasvanud kulme. Nalja tegid veel nii pesamuna Kamali tembud aga ka pereisa kaks täiesti erinevat külge, mis tulevad hästi esile näiteks tütre pulmas.
"Ei! Ma ei lase oma tütart ühegi mehe majja, kui ma pole kindel, et see mees tahab minuga sugulaseks saada - just minuga! Ja ainult minuga!"
Komöödiaga siiski tegu ei ole, sest aset leiavad ka mitmed tragöödiad. Elu Ahmed Abd al-Gawwadi peres ei ole sugugi meelakkumine, miks muidu naine ja lapsed teda nii väga kardavad. Kuigi raamatu lehekülgedele see otseselt ei jõua, võib seda ridade vahelt aimata. Lisaks on palju juttu vägivaldsetest meeleavaldustest ning sellest, kuidas need tegelasi mõjutavad. Romaani kõige hirmsaim külg oli mulle kui vabale naisele ikkagi naiste roll ühiskonnas. Käisin just raamatuklubi kohtumisel, kus üks raamat, mille üle arutleti oli Margaret Atwoodi "Teenijana lugu", kus teemaks on naistelt õiguste ära võtmine. Sel päeval oli mul veel "Kahe palee vahel " pooleli ning kui ta õhtul kätte võtsin, hakkasin teoste vahel paralleele nägema, sest pereemal ei ole mingeid õiguseid olnudki. Tema maja müürid on talle piirideks ning kui naine julgeb minna pojaga jalutama, järgneb karm karistus. Selline käitumine hakkas mulle üha enam meenutama seda, kuidas kujutatakse tuleviku düstoopilisi ühiskondi. Huvitav, kas pole. Aga milline on Kairo naiste elu täna?
Kui romaanis esinevad sündmused ja olukorrad tundusid kohati uskumatud, siis tegelased olid kõik väga reaalsed. Neil olid hirmud ja lootused, tugevused ja puudused. Igaühel on oma lugu, mis omavahel põimudes moodustavadki selle raamatu. Siin ei olnud otseselt peategelast, vaid kõik olid oma loo kangelased. Kõige huvitavam oli minu arvates lugeda pereisast, sest tema kahepalgelisus oli lihtsalt niivõrd absurdne.
"Kahe palee vahel" jutustab, mis juhtub ühes peres umbes kahe aasta vältel. Kuigi tegu on täitsa tavaliste inimestega ja raamatu tegevus nende kodust kaugele ei liigu, siis aset jõuab leida nii mõndagi. Romaani mahuvad näiteks kolm pulma, mitu kolimist, üks kodust pagendamine, meeleavaldused inglaste vastu, pereisa liiderdamine, koolipoisi sekeldused. Kõige muutis eriti huvitavaks see, kui võõras oli mulle tegelaste elu ning kultuuriruum. Väga silmiavav oli lugeda, kuidas kujutati abielu ja usku, milline kontroll oli ühel isikul terve pere üle, kuidas naiste meelelahutuseks oli uugikambrist tänaval toimuva jälgimine. Lisaks ei teadnud ma varem, et Egiptuses toimus 1919. aastal revolutsioon.
Talle tundus, et enne saab ta taevasse minna kui veenda ema end isamaa nimel ohtu seadma. Fahmi arvates oli kergem inglasi Egiptusest välja saada kui ema selle vajaduses veenda või tedainglaste vastu meelestada. Kui jutt selle peale läks, küsis ema: "Miks sa neid ei salli, mu poeg? Nad on ju samasugused inimesed nagu meie!"
Tundsin korduvalt, et ma ei tea piisavalt tausta ning kahtlesin, kas peaksin nutma või naerma. Kas kirjeldatud sündmuseid peaksin võtma puhta tõena või on kirjanik neid kujutanud mingi nurga alt? Mida paisutatakse üle ja mida kujutatakse selgelt? Tunnistan, minu jaoks oli see pigem koomiline lugemine. Pahvatasin valjusti naerma, kui nägusa noormehe kirjeldus sisaldas kokkukasvanud kulme. Nalja tegid veel nii pesamuna Kamali tembud aga ka pereisa kaks täiesti erinevat külge, mis tulevad hästi esile näiteks tütre pulmas.
"Ei! Ma ei lase oma tütart ühegi mehe majja, kui ma pole kindel, et see mees tahab minuga sugulaseks saada - just minuga! Ja ainult minuga!"
Komöödiaga siiski tegu ei ole, sest aset leiavad ka mitmed tragöödiad. Elu Ahmed Abd al-Gawwadi peres ei ole sugugi meelakkumine, miks muidu naine ja lapsed teda nii väga kardavad. Kuigi raamatu lehekülgedele see otseselt ei jõua, võib seda ridade vahelt aimata. Lisaks on palju juttu vägivaldsetest meeleavaldustest ning sellest, kuidas need tegelasi mõjutavad. Romaani kõige hirmsaim külg oli mulle kui vabale naisele ikkagi naiste roll ühiskonnas. Käisin just raamatuklubi kohtumisel, kus üks raamat, mille üle arutleti oli Margaret Atwoodi "Teenijana lugu", kus teemaks on naistelt õiguste ära võtmine. Sel päeval oli mul veel "Kahe palee vahel " pooleli ning kui ta õhtul kätte võtsin, hakkasin teoste vahel paralleele nägema, sest pereemal ei ole mingeid õiguseid olnudki. Tema maja müürid on talle piirideks ning kui naine julgeb minna pojaga jalutama, järgneb karm karistus. Selline käitumine hakkas mulle üha enam meenutama seda, kuidas kujutatakse tuleviku düstoopilisi ühiskondi. Huvitav, kas pole. Aga milline on Kairo naiste elu täna?
Kui romaanis esinevad sündmused ja olukorrad tundusid kohati uskumatud, siis tegelased olid kõik väga reaalsed. Neil olid hirmud ja lootused, tugevused ja puudused. Igaühel on oma lugu, mis omavahel põimudes moodustavadki selle raamatu. Siin ei olnud otseselt peategelast, vaid kõik olid oma loo kangelased. Kõige huvitavam oli minu arvates lugeda pereisast, sest tema kahepalgelisus oli lihtsalt niivõrd absurdne.
Egiptusest oli saanud uus maa, mille rahvas juba hommikul tänavale valgus, et võidelda ning vallandada pikka aega kogunenud viha.
Nagib Mahfuz oli egiptuse kirjanik, kes suri 2006. aastal. Ta sündis 1911. aastal Kairos madalama keskklassi perekonna seitsmenda lapsena. Kõik õed-vennad olid temast tunduvalt vanemad ning ta kasvas üles nagu oleks ta ainus. Mahfuzi lapsepõlves elas pere kahes erinevas Kairo piirkonnas. Tema isa oli riigiametnik ning poeg kirjeldas teda ise vanamoelisena. Ema oli šeigi tütar, kes viis poega kultuuriekskursioonidele. Mõlemad olid pühendunud moslemid. 1919. aasta Egiptuse revolutsioonil oli tollal 7-aastasele Mahfuzile tugev mõju, sest ta nägi korduvalt aknast, kuidas briti sõdurid meeleavaldajate pihta tule avasid. Noorena luges tulevane kirjanik palju ning puutus kokku ka lääne kirjandusega. 1930. aastal astus ta Egiptuse Ülikooli, kus ta õppis filosoofiat. Peale bakalaureusekraad saamist hakkas Mahfuz isa jälgedes tööle riigiametnikuna ning jõudis elu jooksul töötada mitmetel positsioonidel erinevate ministeeriumide juures. Magistriõpingud jättis ta pooleli ning arendas selle asemel oma kirjanikukarjääri. Enamik teoseid mehe varasest loomingust leiab aset Kairos. Inspireerituna Sir Walter Scottist tahtis Mahfuz katta romaanidega terve Egiptuse ajalugu, kuid see plaan jäi poolikuks, sest ta huvid muutusid. Tema kuulsaim teos on Kairo triloogia, mille esimene osa on "Kahe palee vahel". 1988. aastal pälvis mees Nobeli kirjanduspreemia esimese araabia kirjanikuna. Tema looming on viljakas: Mahfuzi sulest ilmus 34 romaani, üle 350 lühijutu, sadu ajaleheartikleid, mitu filmistsenaariumi ning näidendit. (allikad: 1)
"Kahe palee vahel" on ühe traditsioonilise egiptuse pere lugu, mille tegevus toimub 20. sajandi Kairos, kus on üsna segane aeg, sest lootus on inglaste ülemvõimu alt pääseda. Ma ei ole araabia kultuuriruumi ega moslemite kommetega eriti tuttav, mistõttu pakkus see romaan kergelt öeldes kultuurišokki. Ette tulevad olukorrad tundusid mulle korraga nii reaalsed kui ka ilmvõimatud, mistõttu ma ei teadnud, kas nutta või naerda. Soovitan seda romaani kindlasti lugeda, sest lugu on huvitav, avardab silmaringi ning kirjanik on kõrgelt hinnatud!
Loe ka:
Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!
0 kommentaari