I ehk kõrbe kutse

21:23


Susan Luitsalu "Minu Dubai. Klaasist linna kuldne sära" on üks neist Minu-sarja raamatutest, mis paistab teiste seast välja oma kiitvate hinnangutega. Seetõttu on teos muidugi alati raamatukogudes välja laenutatud. Üldjuhul tulevad kõik minu Minu-sarja raamatud just sealt ja neid popimaid olen lugenud mitu aastat pärast nende ilmumist. Kui Andrea seda mulle enne Abu Dhabi reisi lennukiraamatuks soovitas, siis teadsin, et pean seda kohe lugema. Lennukis ma seda siiski ei teinud, sest mul õnnestus teos saada ELLU-st ning vajasin lugemiseks internetiühendust. Kuna meie lend oli öine (loe: väsitav), siis me esimesel päeval hotellist kaugemale ei kippunud ja nõnda oligi paras hotellitoas "Minu Dubai" ette võtta.

1996-2018, Dubai. Esimest korda sattus Susan Luitsalu Araabia Ühendemiraatidesse puhkusereisil koos vanematega ning Dubai oli siis hoopis midagi muud kui tänapäeval. Hiljem viis produtsenditöö teda sinna tagasi ning linn muutus koduseks. See on koht, kuhu tulevad raha teenima inimesed kõigist maailma nurkadest ning erinevate kultuuride kokku puutudes tuleb pideval ette sekeldusi. Just inimestest on Susan leidnud Dubai hinge. Tema jaoks ei ole linn pelgalt teras ja klaas.

Tundub, et ma olin eelmises elus vähemalt kaamel, aga loodetavasti ikka mingi edenenum eluvorm.



Nõustun Andreaga täiesti - seda raamatut tasuks enne Araabia Ühendemiraatidesse reisimist lugeda. Esiteks annab raamat usaldusväärset infot riigi kommete ja tavade kohta, millele niisama googeldades kohe ei satu. Kuna see oli mu esimene reis Euroopast välja, siis oli muidugi kerge ärevus sees ning "Minu Dubai" võttis selle ära. Vastuse said mitmed mu küsimused, näiteks kuidas riietuda. Samuti sain teada mitmeid asju, mille kohta ma poleks osanud küsimust esitadagi. Teiseks meeldivad mulle väga ajalugu ning igasugused põnevad faktid. Neid oli teoses samuti rohkesti. Kolmandaks ei ole see lihtsalt kuiv üht linna tutvustav raamat, vaid kirjeldab muhedalt Dubais elamist. Täpselt seda ma ju lugeda tahtsingi. Luitsalu kirjutab palju oma tööst, kuid suudab isegi seda teha nii, et see ei ole igav ega tüütu. Pigem jutustab ta lõbusatest või pentsikutest vahejuhtumitest ning suudab seejuures ka enda üle naerda, mis on üks kuldaväärt oskus.

Kõige üllatavamad asjad, mida ma raamatust teada sain:
* Araabia Ühendemiraatide kodakonsuse saab vaid siis, kui see on su vanematel
* Dubais ei ole töötuid ega kodutuid, sest saad elamisviisa ainult siis, kui sul on töö või väga palju raha
* Dubai on väga-väga turvaline, võid vabalt näiteks isegi telefoni restoranis järelvalveta jätta
* Dubai on autode linn, kus ei jalutata ning sinust üle tee asuvasse kaubanduskeskusesse minekuks võib kuluda 20 min
* Nende nädalavahetus on reede-laupäev

Dubaile omane peavalu on ka see, et ostukeskuste hiigelsuurtes parklates võid halva mälu korral tundide kaupa oma autot otsida. Päikeseprille kulub väga palju. Burj Khalifa ei mahu üleni fotole. Ja no kõige suurem probleem... VIP-järjekord on pikem kui tavaline!

Varem olen Minu-sarjast lugenud:
"Minu Dubai" on segu autori tööst Dubais, jaburatest olukordadest ning infokildudest. Autori enda kogemused ja niisama huvitavad faktid olid mõnusalt tasakaalus. Isegi tema tööst oli huvitav lugeda, sest Susanil on, mida jagada, ning ta teeb seda nii muhedalt, et mitmed kohad tekitasid minus tungivat soovi loetut edasi rääkida. Soovitan nii meelelahutuseks, lihtsalt silmaringi avardamiseks kui ka reisi planeerimiseks!

Loe ka:

You Might Also Like

0 kommentaari

CC BY-NC-ND