LVI ehk kõige esimene muumiraamat

11:48


Otsustasin, et üritan nüüd iga kuu ühe Tove Janssoni muumiraamatu lugeda. Hiljuti andis Hea Lugu kirjastus veel kaks tükki välja ning nende seas oli ka kõige esimene raamat, 1945. aastal ilmunud "Väikesed trollid ja suur veeuputus". Võtsin ta nüüd üks õhtu kätte ja lugesin kiirelt läbi, sest see on ju ainult 64 lehte pikk.

Augusti lõpp. Muumid elasid kunagi inimeste juures kahhelahjude taga, kuid Muumimamma jäi üksi, kui Muumipapa kadus koos hatifnattidega. Nüüd on mamma koos Muumitrolliga uue kodu otsinguil ning nad loodavad üles leida ka papa. Teel kohtavad nad igasuguseid kentsakaid tegelasi ning rändavad läbi mitme kummalise paiga, kuni jõuavad viimaks Muumiorgu.


Tagakaanel on põnevalt välja toodud, kuidas loos on viited sõdadele, põgenikele, loodusõnnetustele ja lahutatud perekondadele, mis kõik olid Teise Maailmasõja lõpuaegadel, kui raamat kirjutaud on, väga aktuaalsed. See paneb lühikest muinasjutulist lugu hoopis teise pilguga lugema. Selle raamatu puhul üllatas, kuidas nii õhukeses teoses jõudis toimuda nii palju seiklusi. Muumitroll ja mamma käisid läbi tohutu paljudest erinevatest põnevatest paikadest. Nende kohtumised teiste tegelastega olid väga põgusad ning tekitasid igatsuse rohkema järele.

Pealkirjas mainitud suur veeuputus on vaid väike osa ülejäänud loost ning sellest tuleb juttu alles üsna lõpus. Miks muumid üldse rändama läksid, jääb selgusetuks. Üldse jättis raamat oma tempo ja omapäraste tegelastega väga unenäolise mulje. Selles ei ole argipäeva toimetusi, puudub rutiin. Muumid otsivad papat ja otsivad turvalist paika, kodu ning ka mulle endale jäi kummitama see otsimise tunne, aga ma ei tundnud, et oleksin otsitava leidnud, sest raamat sai liiga kiiresti läbi. Kuna ma ülejäänud muumilugusid väga ei mäleta, saan seda võrrelda ainult septembris loetud raamatuga "Muumipapa ja meri", kus lugu kulges tunduvalt aeglasemalt ning oli palju niisama mõtisklemist ja mõtteteri.

Sama palju seiklusi, kui on kirja pandud, võib tegelikult endale veel juurde kujutada, vaadates kõiki raamatu illustratsioone. Muumid ei näe siin nii armsad välja, kui järgnevates raamatutes, vaid on veidi kandilisemad. Üks meeldejäävamaid joonistusi oli minu arvates see, kus šokolaaditahvlitel oli kirjas "FAZER". See oli nii äge harilik, tänapäevane asi selles muidu läbinisti muinasloos. Paralleele saab tuua ka teiste muinalugudega, näiteks satuvad muumid oma seiklustel kohta, mis kangesti Willy Wonka kommivabrikut meeutab, ning Muumimamma on oma koti vist küll samast poest ostnud, kust Mary Poppinski.


Tove Jansson oli 1914. aastal sündinud soomerootsi kirjanik ja kunstnik. Ta kasvas üles ja hiljem ka suri Helsingis. Tove isa oli skulptor ning ema graafiline disainer ja illustraator. Ka ta ise õppis kunsti 1930. aastast kuni 1938. aastani Stockholmis, Helsingis ja Pariisis. 1943. aastal toimus naise esimene soolonäitus. Samal ajal kirjutas ka lühijutte ja artikleid ning kujundas raamatukaasi. Muumidest kirjutas naine kokku üheksa raamatut, millest esimene ilmus 1945. ning viimane 1970. aastal. Ka Muumide koomikseid joonistas Tove Jansson alguses ise, kuid andis töö üle vennale Larsile, sest tal ei jätkunud enam aega kirjutamiseks ega maalimiseks. (allikad: 1)

Varem olen lugenud
"Väikesed trollid ja suur veeuputus" on esimene osa muumide sarjas, milles selgub, kuidas üldse muumiorgu jõuti. See on hästi lühike raamat ja lugu sai enne läbi, kuid jõudsin üldse sissegi elada. Tegevus on hästi unenäoline, virvarr, kus liigutakse kiirelt ühest kohast teise ning lehtedelt jõuab läbi vilksatada terve müriaad tegelasi. Ma ei soovita seda raamatut esimeseks kohtumiseks muumidega, aga soovitan ta siiski kätte võtta juba ainuüksi illustratsioonide pärast!

Loe ka:

You Might Also Like

0 kommentaari

CC BY-NC-ND