Tänapäev, Bayview. Õpetaja Avery tunnis oli tohi telefoni kaasas olla. See on üldlevinud teadmine, kuid ometi jäävad ühel päeval viis õpilast vahele, mobla kotis. Kõik väidavad, et pole neid varem näinud, kuid jäetakse ikkagi peale tundi karistust kandma. Simon teeb nalja, et tema kaaskannatajad on kui stereotüübid teismeliste filmidest: printsess, sportlane, aju ja kurjategija. Ta ise toimetab äppi, mis paljastab, mida nende kooli õpilased varjavad. Tal on ka nende suurimad saladused teada, kuid sureb seal karistustunnis, enne kui jõuab need äppi postitada. Politsei leiab, et tegu polnud õnnetusega ning esimesteks kahtlusalusteks saavad just need neli, kes tema surma juures viibisid. Kas kellelgi on tõesti nii suur saladus, et ta on valmis selle nimel tapma?
Raamatut alustades tundsin, kuidas koolilaste mured on minust kaugele jäänud, ning tabasin end mõttelt, et peaks vähem noortekaid lugema. Minu arvamus muutus aga kiiresti. Peategelased on esmapilgul stereotüübid igast ameerika noortefilmist, aga loo arenedes selgub, et kõik pole muidugi nii must-valge ning tundsin, nagu loeksin päris inimestest. Neil olid hirmud, mured, unistused. Kõik oli küll natuke ülepaisutatud võrreldes minu reaalse eluga, näiteks ei tea ma kedagi, kes nii suurt saladust oleks varjanud (või siis teevad kõik seda väga hästi). Suutsin siiski uskuda, et see kõik võiks kuskil koolis (pigem Ameerikas kui Eestis) tõesti aset leida. Äge oli jälgida, kuidas noored romaani vältel arenesid ning läbielatu mõjul omavahel kokku kasvasid. Nad kõik hakkasid mulle väga meeldima ning elasin neile kaasa, kuklas kripeldamas mõte, kas tõesti võiks üks neist mõrvaks suuteline olla.
Lisaks suurepärastele tegelastele ongi romaani teine võlu, et see on kaks-ühes - "kes tappis Simoni" ja "kuidas keskkoolis oma muredega toime tulla". Kirjanik suutis need kaks liini suurepäraselt kokku kirjutada. Nautisin nii mõistatuse poolt - kui ruumis on 5 inimest, kellest 1 tapetakse, siis kas süüdi on üks neist või kõik korraga või leidis võimaluse hoopis keegi teine. Üks mõistatus jäi siiski lahendamata: mind huvitas väga, kuidas üldse õnnestus Simonil kõigi saladustele jälile jõuda. Kõik muu loksus ilusti paika. Romaani tempo oli mõnus ja igav ei hakanud küll kordagi - huvitav oli jälgida nii seda, kuidas politsei ja meedia käitusid kui ka kuidas seejärel kahtlusalused neile vastu reageerisid.
Karen M. McManus on ameerika kirjanik. Tal on magistrikraad ajakirjanduses. Ta armastas kirjutamist juba väiksena ning ütles kõigile, et temast saab kirjanik, kuid see mõte vajus ära, kui tal keskkooli ajal romaani kirjutamine välja ei tulnud. Aastaid hiljem tuli soov raamat kirjutada tagasi ning kolmandal katsel see ka õnnestus. Suureks abiks oli sotsiaalmeedias teiste kirjanikega suhtlemine. 2017. aastal ilmunud "Üks meist valetab" on tema debüütromaan. Raamatu idee sündis autosõidu ajal raadiot kuulates. Sealt tuli parajasti üks laul filmist "Hommikusöögiklubi" ning naine jäi mõtlema, et oleks äge kirjutada filmile järg, milles oleks mingi krutski sees. Lugejana on ta lemmikud teosed alati sisaldanud müsteeriume ja pinget. McManust tõmbavad tumedad teemad ja kuias inimesed reageerivad hirmutavatele või segastele olukordadele. Ta peas jäi kummitama fraas "Hommikusöögiklubi" koos mõrvaga. Edasi hakkas ta arutlema, kuidas peaks keegi kellegi klassiruumis mõrvama või miks. Koos vastustega neile küsimustele, sündisid ka peategelased ning lugu hakkas hoogu koguma. (allikad: 1, 2, 3)
Loe ka:
Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar