Kuna ostsin ettenägelikuna kohe mitu Victoria Schwabi uut romaani, siis oli mul "Tunnel of Bones" ehk järg eelmisele loetud raamatule kohe käepärast, et teda silmapilkselt peale eelneva lõpetamist lugema hakata. Esimene osa jättis positiivse mulje ning ootasin huviga, kuidas Cassi ja Jacobi seiklused jätkuvad. Väljakutse teema: "41. Raamat, mis on osa raamatusarjast".
Tänapäev, Pariis. Edinburghi kitsad ning käänulised tänavad oma verdtarretavate kummituslugudega jäädvustatud, suundub Cassi vanemate telesaade edasi valgusküllasesse Pariisi, millel on oma tondijutud rääkida. Tüdrukul on seljataga napp pääsemine ning ta tahab seekord madalat profiili hoida. Kuid pahandustel on komme ta ise üles leida. Kui perekond suundub filmima Pariisi katakombidesse, mis on koduks kuue miljoni inimese luudele, äratab Cass poltergeisti, palju ohtlikuma ja võimsama kummituse, kui ta kunagi näinud on. Too suudab vabalt läbida elavate ja surnute maailma vahelist Loori ning kogub aina jõudu, ähvardades linnas korraliku katastroofi valla päästa. Mis veel hullem, tüdruk ei suuda teda edasi saata, sest poltergeist on kaotanud oma mälestused. Cassil on vaid paar päeva aega, et välja uurida, kes ta on ning kuidas ta suri. Samal ajal kogub tema kummitusest sõber Jacob samuti jõudu ning tüdruk ei suuda end hoida muretsemast, et temast võiks samuti poltergeist saada.
"Tunnel of Bones" meeldis mulle mitmel põhjusel rohkem kui "City of Ghosts". Esiteks oli huvitavam lugeda Pariisi vaatamisväärsustest ning kummituslugudest, sest Prantsusmaal käisin õige ammu ning tuttavat infot oli vähe. Tekkis muidugi tahtmine kohe ise sinna reisida ja tutvustatud kohad oma silmaga üle vaadata. Ühtmoodi põnevad tundusid nii katakombid kui ka luksuslikud aiad, mida Blake'id külastasid. Eelmise osa juures jäi see mainimata, aga mõlemas raamatus on sees ka kaart, kus kõik kohad peal on ja pealegi veel kenade joonistustega illustreeritud. Ma ju armastan raamatuid, kus on kaart!
Ka peamine kummitus, kellega Cassidyl tegeleda tuleb, oli selles raamatus paeluvam. Nende vahel on mitu konflikti, mis kasvatasid huvi. Mulle meeldis lisatud müsteeriumi nüanss, kus tüdrukul tuli veidi detektiivi mängida. Ülesanne tundus üsna võimatu, kuid ta lahendas selle mängleva kergusega. See on ka romaani ainus miinus - lugu on lihtsakoeline ning väga sirgjooneline. Tahaks ju veel lugeda! Huvitav, millal järgmine raamat välja tuleb või mis linnas selle tegevus toimub?
Kui esimese raamatu puhul nurisesin, et see pole piisavalt tänapäevane, siis siin oli juba natuke arengut selle suunas näha - lisatud on vestlused Laraga telefonisõnumite kaudu. Kummitused ise on ikka vähemalt pool sajandit vanad. Huvitav oleks, kui järgmises osas kohtaks nad kedagi alles äsja surnut. Muidugi jätkusid ka selles raamatus viited Harry Potterile, kuid siin mõjusid nad veidi kentsakana, kuna Pariisil selle sarjaga erilist seost ei ole. Pealegi oli neid viiteid üsna palju - julgen pakkuda et üle 10, aga ma üle ei lugenud.
Kummituspoiss Jacob on hetkel minu lemmiktegelane. Olin väga põnevil, kui ta otsustas saladuseloori kergitada ning rääkis lõpuks Cassile, kuidas ta suri. Natuke pettusin ka - arvasin, et nende surmadel on pikem ajavahe. Tundus kummaline, et tüdruk temast varem, näiteks uudiste kaudu, kuulnud ei olnud. Väikestes kohtades peaks taoliste sündmuste kohta ju jutud levima? Veel kujutan ette, et hukkumiskohta toodaks veel lilli või mälestataks muul moel.
"Tunnel of Bones" viib Cassidy seiklused Pariisi. Mulle meeldis sellest linnast rohkemgi lugeda kui Edinburghist, sest vaatamisväärsused ja lood ei olnud nii tuttavad. Teiseks paelus mind müsteerium, mis ümbritses kummitust, kellega tüdruk seekord vastamisi astus. Sarnaselt sarja esimesele osale kulgeb seegi raamat väga sirgjooneliselt ning saab liiga ruttu läbi! Jään kindlasti järgmist ootama!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar