Madeline Milleri ümberjutustused vanakreeka müütidest on mulle internetiavarustes kõlava kiidulaulu tõttu ammu silma jäänud. Ma ei teadnud, et "Achilleuse laul" juba eesti keelde on tõlgitud ning üllatusin, kui seda raamatupoe uudisriiulil märkasin. Sel päeval jäi ta minust küll poodi, aga süda ei andnud rahu ning vormistasin peagi Koobakese kirjastuse veebilehel tellimuse. Kardan, et raamatu tagasihoidliku kujunduse tõttu jääb ta kahetsusväärselt paljudel märkamata.

Mõni aeg enne Trooja sõda kuni mõni aeg pärast Trooja sõda, Phthia, Pelioni mägi, Trooja jne. Patroklos saadetakse lapsena pagendusse, kuna ta tapab kogemata eakaaslase. Ta asub elama Peleuse, Phthia kuninga juurde, kus elab palju temasuguseid poisse. Nad kõik imetlevad prints Achilleust. Patroklosest saab Achilleuse lähim kaaslane, kuigi printsi jumalannast ema seda sugugi heaks ei kiida. Koos saavad poistest kentaur Cheironi õpilased ning viimaks minnakse koos ka Trooja sõtta.

"Achilleuse laul" kulgeb aeglaselt, jutustades poiste kasvamisest, armastusest ja sõjast. Mulle meeldis väga algus, mis rääkis Patroklose lapsepõlvest ning kasvamisest koos Achilleusega. Põnev oli ka õpipoisipõlv Cheironi juures. Neist aastatest ei olnud ma varem lugenud. Pikk ja verine trooja sõda oli tuttavam teema, lugedes meenusid kõik põhilised sündmused. Juba raamatut alustades teadsin enam-vähem, kuhu lugu lõpuks välja jõuab ning mis teel ette tuleb. Ma ei teadnud aga seda, et noorukid on juba varakult armastajad ning nende suhet kirjeldatakse sensuaalselt ja intiimselt, kuid maitsekalt, see ei ole porno. Nagu kõikide suurte armastuslugudega, on kirg seda palavam ja tunded tugevamad, kuna iga hetk võib tulla lõpp - surm. 

Erinevaid tundeid on raamatus üldse palju: uhkus ja au, kõrkus ja hulljulgus, isekus ja isetus, lein ja kättemaksuiha, halastamatus ja andestamine. Siiski ei suutnud see mind emotsionaalselt endasse haarata. Arvasin, et olen juba südametu, kuni romaani lõpp mul selle rinnast kiskus. See oli ju kohe teada, et kumbki kangelane ei tule sõjast eluga välja (see ei ole isegi spoiler), aga ometi olin täis viha ja ahastust ja muidugi kurbust. Minu päästikuks oli ebaõiglus. 

Ma ei olnud valmis ka selleks, kui jõhker oli tolleaegne elu. Raske on ette kujutada, kuidas mehed aastate kaupa võitlesid, rüüstasid külasid ja vägistasid naisi, ilma et see neid kuidagi Trooja vallutamisele lähemale oleks viinud. Ohverdati loomi ja ohverdati inimesi. Selle raamatu naised olid kas sõjasaak või ohvriand. Kõik see on tänapäeval mõeldamatu. 

Muidugi ei puudu romaanist ka vanakreeka jumalad, kes pole sugugi sõbralikud. Oluline on võita nende poolehoid ning vältida raevu. Ometi taandub lõpuks kõik saatusele, sest kõik on ette kuulutatud. Ennustusi oli teoses mitmeid ning lugejana on lihtne ära arvata, kuidas need teoks saavad. Osasid teadsin juba varem ka, millele miski vihjab.

Mind üllatas, et raamatus polnud kordagi juttu Achilleuse kannast. Kusjuures, pidin seda postitust kirjutades mitu korda üle vaatama, et ise kogemata teose pealkirjaks Achilleuse kand ei kirjutaks, kuna see sõnapaar on levinud.

Madeline Miller on 1978. aastal sündinud ameerika kirjanik. "Achilleuse laul" on naise debüütromaan, mida ta kirjutas 10 aastat samal ajal keskkoolis õpetades. Peale esimest viite aastat alustas ta otsast peale. Teos ilmus 2011. aastal. Inspiratsiooni sai Miller Platonilt. Idee, et Achilleus ja Patroklos olid armastajaid on vana ning seda on nii kujutanud mitmed kreekarooma autorid. Miller kasutas oma romaani kirjutamisel mitmete klassikaliste tekstide abi. Ta on neljas kirjanik, kes oma debüütromaani eest Orange'i kirjandusauhinna on saanud. (allikad: 1, 2)

"Achilleuse laul" on romaan Achilleuse ja Patroklose suurest armastusest ja Trooja sõjast. Lugu on tuttav ja lõpplahendus teada, aga ometi suudab see raamat tekitada tugevaid emotsioone. Ülejäänud lugu mind küll väga kaasa ei haaranud, aga lõpp pani küll südame valutama. Teos võiks minu arvates vabalt gümnaasiumi kohustuslikku kirjanduse kavasse kuuluda. Minult sai romaan maksimumhinde ja jääb üle öelda ainult üht - soovitan! Hoiatan siiski, et romaan on ajastutruu - palju on vägivalda ja muud julmust.