XXV ehk Rappija Jacki jälgedes

Tänu audioraamatute maailma avastamisele jõudis minuni ka Kerri Maniscalco romaan "Stalking Jack the Ripper". Teos on 9 h ja 26 min pikk ning selle on sisse lugenud Nicola Barber. Tegu on põneva sarja esimese osaga ning muidugi olen juba teise osa järjekorras. Hetkel on ilmunud juba ka kolmas raamat ning selle aasta jooksul on oodata ka neljandat ehk viimast. 

1888, London. Audrey Rose on ebatavaline 17-aastane neiu. Nimelt abistab ta salaja teadusehuvilist onu laipade lahti lõikamisel, mis ühele naisterahvale sugugi kohane ei ole. Oma seisusele vastavalt peaks tüdruk käima teepidudel ja tegelema tikkimisega. Selle asemel võtab ta nõela kätte, kui on vaja surnukehi õmmelda. Isegi uhkete kleitide kandmisele eelistab Audrey Rose selga visata ratsutamiskostüümi. Neiu onu lahangulauale jõuavad ka Rappija Jacki ohvrid. Ta asub koos onu teise abilise Thomasega sarimõrvari jälgi ajama. 

Jagan autori vaimustust lahendamata ajalooliste mõistatuste suhtes. Veebruaris Londoni külastades tutvusin põgusalt ka Rappija Jacki pärandiga ning külastasin paari paika, kus tema ohvrid leiti. Ega seal õieti midagi vaadata polnud, aga piirkonnas ringi jalutamine aitas seda romaani lugedes silme ette tuua tegevuspaiku. Rappija Jacki juhtum on eriline, sest tema identideedi kohta on arvukalt teooriaid, kuid ükski neist pole kinnitatud. Mulle meeldis, et kirjanik lõi oma fantaasiat kasutades enda versiooni, kes oli Jack ning miks ta prostituute mõrvas. Oleksin tegelikult tahtnud, et autor oleks ohvritele rohkem keskendunud, loonud neile rohkem tausta kui tuntud nimi ja võigas surm. 

Peategelane Audrey Rose tekitas minus kahetisi tundeid. Mulle meeldis tema südikus ning kirg teaduse ja lahkamise vastu. Samas tundus mulle, et tema mässamine ühiskonnanormide vastu oli veidi ülepingutatud, ta tahtis rikkuda kõiki piiranguid. Mind häiris täpsemalt tema ebasünnis käitumine, nagu üksinda noormehe külastamine. Lisaks oli ta ka erakordselt loll. Nimelt tundus neiule mõistliku otsusena minna üksinda sarimõrvarit taga ajama, hulkuda öösel piirkonnas, kus mõrvad toimusid. Ma ei saanud sellest otsusest aru. Keemia Audrey Rose'i ja Thomase vahel oli täitsa tuntav, aga selle romantilise liini rikkusid minu jaoks ära tüdruku kommentaarid, kuidas tema ei ole see neiu, keda võluks noormehe nägus näolapp. Ilmselgelt võlus ju.

Kerri Maniscalco on ameerika kirjanik. Naine kasvas üles New Yorgi lähistel peaaegu kummitavas majas, kust sai alguse tema huvi gooti stiili vastu. Ülikoolis õppis ka kunsti erialal. Vabal ajal loeb ta palju raamatuid, teeb süüa, joob teed ja arutab ilmaasju oma kassidega. "Stalking Jack the Ripper" on naise esimene avaldatud raamat. See hõlmab tema armastuse kohtuekspertiisi ja lahendamata ajaloo vastu. Raamatu idee sündis ajurünnaku käigus. Maniscalco soovis luua noorte versiooni CSI-st, milles särab teismeline tüdruk, kes on tema moodi - armastab teadust kuriteopaikade taga ning ihkab õiglust. Pinge lisamiseks ning panuste tõstmiseks lisas kirjanik ühiskondlikud piirangud. Järgmisena saigi naine aru, et ideaalne taust oleks üks ajaloo suurimatest kes-seda-tegi (whodunnit) mõistatustest. Muide, Rappija Jacki juhtum oli üks esimestest, kus kohtuekspertiisi sellisel määral kasutati. (allikad 1, 2, 3)

"Stalking Jack the Ripper" on müsteerium, põnevik, õudusromaan. Mulle meeldis raamatu ajalooline taust ning kirjaniku kes-ja-miks versioon Rappija Jackist. Peategelane Audrey Rose on isepäine oma ajast ees olev neiu, kes polnud küll just mu lemmik, kuid lummavalt pühendunud teadusele, eriti lahkamisele. Soovitan raamatut neile, kellele meeldib lugeda naistest, kellele meeldib ajastu malle eirata! Lisaks hoiatan, et romaanist käivad läbi lahangud, mõrvad ja moonutatud laibad.

Loe ka, mida teised arvavad:

• Castorbakar