XXII ehk mängud, kus miski pole reaalne
19:18
Audioraamatute laenutamise puhul Libby äpist on see hea, et seal on saadaval mitmed teosed, mis mulle ammu booktuberite ja bookstagrammerite kaudu silma on jäänud ja mida siiani eesti keelde pole tõlgitud. Stephanie Garber "Caraval" on jälle üks sellistest fantaasiaromaanidest. Selle on sisse lugenud Rebecca Soler ning selle pikkus on 10h 19min. Kummaline on see, et päris paljud neist kiidetud teostest on mind külmaks jätnud ning seda tegi ka "Caraval".
Caraval on maagiline sündmus, mis kombineerib endas omamoodi karnevali ja võistluse. Mõned osalejad tulevadki vaid melu nautima, teised ihkavad auhinda, mis on näiteks ühe soovi täitumine. Õed Scarlett ja Donatella on Caravalist kuulnud võrratuid lugusid oma vanaemalt. Scarlett on aasta aasta järel saatnud kirju Caravali isandale Legendile, paludes, et mäng tema kodusaarel toimuks. Ei tema ega Donatella pole kunagi sealt lahkunud, sest nende karm isa ei luba seda ning hoiab tütreid hirmuvalitsuse all. Ühe õe eksimus tähendab teisele karistust. Scarlettit ootab siiski ees kodust pääsemine, sest ta on peagi abiellumas isa valitud peigmehega, kellega neiu pole iial kohtunud. Ta kirjutab tulevastest pulmadest ka Legendile ning saab ootamatult vastuse - kutse peagi toimuvale Caravalile nii endale, oma õele kui ka tulevasele abikaasale. Neile tuleb appi nägus ja müstiline madrus Julian, kes Scarletti ja Donatella mängule toimetab. Scarlettil on plaan vaid korra festivalimelu maitsta ja siis pulmadeks koju kiirustama, kuid ta on sunnitud kauemaks jääme, sest Donatella kaob ära. Selgub, et Caravali võistlus seisnebki neiu leidmises.
Arvasin enne audioraamatu kuulama asumist, et Caraval on midagi sarnast, nagu öine tsirkus Erin Morgensterni romaanis "The Night Circus". Sarnasusi oli neil tõesti: mõlemad toimusid öösel ning olid maagilised. Caravalis oli aga kõvasti rohkem värve ning seiklusi. Melu haaras kaasa ning erinevate saladuste avastamine oli nauditav ja põnev. Üks põnevamaid aspekte oli see, et asjade eest ei saanud maksta rahaga, vaid loobuda tuli mõnest oma saladusest või näiteks elupäevadest. Nii et kui tahtsid uut kleiti, tuli karnevali avastamise asemel kaks päeva surnuna veeta.
Caravali kontseptsioon mulle ühesõnaga meeldis, aga lugu ise käis otseses mõttes üle mõistuse. Ma ei jõudnud loopööretega sammu pidada. Caravalil osalejaidki hoiatatakse, et ei tasu liialt sisse elada või muidu on oht iseennast kaotada. Samamoodi, nagu juhatatakse tegelasi eksiteele, mängitakse mõttemänge ka lugejaga. Nii jäigi valdavaks küsimus, mis siis lõpuks reaalne oli? Mis oli loo sõnum?
Kõige rohkem häiris mind, kuidas romaanis puudus igasugune loogika ning elementaarsed selgitused. Ma ei näinud motiive tegelaste käitumise taga. Näiteks ei saanud ma aru, mis ajendas Scarletti isa tütreid väärkohtlema. Tüdruk ise ei suutnud üldse otsuseid teha ning ülejäänud tegelastele ei antud pea üldse mingit tausta ja kui mingid faktid ka selgusid, siis lükati need varsti ümber. Lisaks toimub romaani tegevus väljamõeldud maal, kuid selle ülesehitus on pea olematu. Kõik, mis ei puuduta Caravali, on tähtsusetu. Oleksin tahtnud palju rohkem infot selle kohta, kuidas ühiskond toimib, milline on võim jne. "Näljamängud" on siinkohal hea võrdlus, sest seal on samuti fookuseks mängud, aga hästi saab aimu, mis toimub nendest väljaspool.
Stephanie Garber on ameerika kirjanik, kes õpetab ülikoolis loovkirjutamist. "Caraval" on tema debüütromaan, mille kirjutamiseks kulus 11 aastat. Ta tahtis kirjutada lugu, milles ta ise elada sooviks. Inspiratsiooni kogus naine oma lemmikasjadest, näiteks Baz Lurhmani ja Florence and the Machine loomingust. Näiteks inspireeris teda peostseen Baz Luhrmani filmist "The Great Gatsby"ning ta soovis seda ekstravagantsust oma raamatus tabada. (allikad: 1, 2, 3, 4)
"Caraval" tekitas minus segaseid tundeid. Ühest küljest meeldis mulle idee maagilistest mängudest ja nautisin koos Scarlettiga Caravali melus osalemist. Teisalt jäi süžee nõrgaks ning segaseks. Lisaks puudus maailma ülesehitus ning tegelaste motiivid olid väga ebamäärased. Ilmselt kuulan siiski ka järge, sest see on Libby äpis olemas. Soovitan raamatut vaid neile, kes soovivad lugeda, mida on üks tüdruk valmis oma õe nimel ohverdama, ja ei heitu, kui seejuures nende arusaam toimuvast mitu korda pea peale keeratakse.
0 kommentaari