Järgmine audioraamat, mille rakenduses Scribd kuulamiseks valisin oli Neal ja Jarrod Shustermani romaan "Dry". Olen ammu tahtnud midagi sellelt autorilt lugeda ning ei pidanud pettuma. Selle audioraamatu puhul oli põnev, et sisselugejaid oli palju, nende seas ka mõlemad kirjanikud. Ülejäänud olid: Jenni Barber, Noah Galvin, Michael Crouch, Kivlighan de Montebello, Candace Thaxton.
"Dry" puhul võlus mind mitu asja. Esiteks tundus romaanis kirjeldatud katastroof väga reaalsena. Eriti hirmuäratav oli see, et kogu sündmustik toimus vaid mõne päeva vältel. Seetõttu on tegevus väga tempokas ning pinge pidevalt laes. Lugedes, kuidas tegelased kannatavad tekib endalgi janu ning tungiv soov poodi varusid täiendama minna. Muidugi tekivad mõtted teemal, mille jaoks oleksin ise viimase veetilga nimel valmis. Alles hiljuti sain raamatu läbi ja juba saatis siseministeerium kriisiolukorra juhised. Teiseks meeldis mulle, et olukorda näidati mitme nurga alt ning erinevate tegelaste pilgu läbi. Leidus nii inimesi, kes täiesti ära keerasid, kui ka neid, kelles kaos hoopis parimad jooned esile tõi. Kõige sümpaatsemad tegelased olid muidugi need, kellel õnnestus inimlikkus säilitada, nagu veeingel.
Kahjuks pidin lugedes tõdema, et olen välja kasvanud neist maailmalõpulugudest, kus tegelasteks on teismelised, kes ise endi eest hoolitsema peavad. Tahaks sarnast lugu vanemate tegelastega, kelle otsused oleks teistsugusemad. Noorte valikud siin raamatus olid kohati üpriski tobedad, nagu puuduks neil ellujäämisinstinkt. Ega täiskasvanud paremad polnud, vaadates näiteks pere, kes selliseks olukorraks valmistunud olid. Kõige usutavam tegelane oli minu arvates Henry, keda kujutasin ette kui Tom Riddle't Harry Potteri sarjast. Ta küll ei meeldinud mulle, aga nooruk teadis kõige paremini, kuidas ebasoodsast olukorrast võitjana välja tulla. Säärased ebaausad tegelased tekitavad alati emotsioone ning mulle meeldis, et ta selles loos osaline oli.
Teine aspekt, mis minu hinnangut raamatule veidi kahandas, oli see, et ootasin dramaatilisemat lõppu ja suuremaid kaotusi peategelasele. Tundus uskumatu, et ühel perel niivõrd hästi läks. Olin valmis juba paar pisarat poetama, aga nende jaoks ei olnud vajadust. Kogu kuulamise aja oli siiski pinge peal ning ootusärevus suur, mis järgmiseks juhtub. Kui tundus, et nüüd on pääsemine, siis õige häda alles algas. Mul oli mitu lemmikkohta. Kõige šokeerivam oli kindlasti laste jõudmine metsapunkrisse.
Kuum ja kuiv katastroof, millest "Dry" pajatab tundus mulle küll igati tõepärasena, kuid samas ka kaugena. Eestis ei tundu põud sugugi nii hirmutav, eriti kui viimastel nädalatel parajalt vihma kallanud on. Seetõttu hakkas mind huvitama hoopis taoline raamat, kus saabuv katastroof on külm ja märg, suisa jäine.
Neal Shusterman on 1962. aastal New Yorgis sündinud kirjanik ning Jarrod Shusterman on tema poeg. Neal tahtis lapsena saada nii kirjanikuks, arstiks, rokkstaariks, esinejaks, arhitektiks kui ka filmidirektoriks. Üheksandas klassis oli tal inglise keele õpetaja, kes nägi poisi armastust kirjutamise vastu ning aitas tal leida oma anne üles. Kaks viimast keskkooliaastat veetis Neal Mexico Citys ning rahvusvaheline kogemus andis talle uue perspektiivi. Neal Shustermani raamatud on saanud mitmeid auhindu. (allikad: 1, 2)
"Dry" on romaan vägagi reaalsena tunduvast katastroofist, kui kraanist enam vett ei tule. See raamat paneb kindlasti iga lugeja vee järgi igatsema ning tekitab vajaduse ellujäämiskursustele minna ning koju varusid koguda. Teos on tempokas ning sisaldab mõnusalt palju ringi rändamist. Mulle meeldis, et olukorda näidati mitme nurga all, kuid oleksin eelistanud küpsemaid tegelasi ning liigutavamat lõpplahendust. Soovitan siiski raamatut kõigile!
Loe, mida teised arvavad:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar