Ruth Ware on mulle juba tuttav autor. Olen lugenud ja arvamust jaganud tema varasemate põnevike kohta: "Naine kajutist nr 10" ja "Pimedas pimedas metsas". Muidugi soovisin tutvuda romaaniga "Valetamise mäng", sest nii pealkiri kui ka sisututvustus meelitasid lugema. Riiulil on oma korda ootamas juba järgminegi naise põnevik. Kuna Ruth Ware on inglise kirjanik, siis sai täidetud ka väljakutse punkt - 17. Raamat selle maa autorilt, mida viimati külastasid. Käisin nimelt kuu aega tagasi Londonis.
Tänapäev, Salten. Väikeses külas Reachi jõe lähedal käisid kord koos internaatkoolis neli tüdrukut: Kate, Thea, Fatima ja Isa. Nad mängisid valetamise mängu, mis muutis nad kurikuulsaks, eraldas teistest õpilastest ning sundis lõpuks koolist lahkuma. Tüdrukud võtsid endaga kaasa suure saladuse, viimase vale. Aastaid hiljem tuleb see neid kummitama, kui internaadi lähistelt leitakse surnukeha ning teised kolm saavad ikka veel Saltenist elavalt Kate'ilt sõnumi: "Ma vajan teid". Kõik jätavad tööd ja toimetused pooleli ning sõidavad talle appi, Isa suisa koos beebiga.
Tahan, et maapind mu neelaks. Miks, miks me küll nii alatud olime? Kas me tõesti aru ei saanud, mida me tegime, vastandades end neile toredatele kergeusklikele hästikasvatatud tüdrukutele?
"Valetamise mäng" kulgeb küll pigem aeglaselt, aga oli teda oli siiski raske käest panna, sest muidugi tahtsin teada, milline on loo lõpp. Lahendus ise oli minu maitsele natuke liiga lihtne ning ega see suur saladus tegelikult ei šokeerinud. Palju huvitavam oli lugeda tüdrukute meenutusi nende seiklustest internaatkoolis. Oleksin tahtnud rohkemgi lugeda ajast, kui nad koolis käisid ning valedest, mida nad seal rääkisid. Olevik sümpatiseeris vähem. Esiteks häiris mind, kuidas Isa oma beebiga käitus. Teiseks oli minu arvates tobe, et ta Londonisse naases, sest erinevalt teistest ei olnud tal vajadust seda teha. Ainus põhjus tundus olema selleks, et raamatusse intriigi ja tülitsemist juurde lisada. Üleüldse oli peategelane äärmiselt ebasümpaatne. Tagasi vaadates ei saagi tegelikult öelda, et ükski tegelane väga meeldiv oleks olnud.
Ware'il on anne kirjutada raamatuid, mille tegevuspaigad ja sündmustik elavalt silme ette hüppavad. "Valetamise mäng" oli täis sümpaatseid kujutluspilte: vildakas veski jõekaldal, öine ujumine jões, neli kleitides naist pimeduses üle raba kondamas, kool kõigi oma tornide ja kõrvalhoonetega, võrkudesse mässitud kaluriküla jne. Usun, et sellest saaks hea filmi. Internaatidest kõnelevatel raamatutel on üldse minu jaoks mingi omamoodi võlu, kuigi ma ise üheski õppinud pole. Võib-olla on need meeldivaks muutnud vana hea Sigatüügas. Kui aus olla, siis Isa esmane rongisõit sinna meenutas mulle väga just seda võlurite ja nõidade kooli - kohtumine perroonil uute klassikaaslastega ja viimasel hetkel koolirüüde selga panemine.
Mulle meeldib, et kõik Ware'i põnevikud on eraldiseisvad lood, nii et otseselt pole vahet, mis järjekorras lugeda. Neil ei ole ühiseid tegelasi, kuid läbi kõigi teoste on sarnasuseks naissoost peategelased, kes möödunud sündmusi lahti üritavad mõtestada. Igas loos peidab end muidugi vähemalt üks rohkem või vähem šokeeriv avastus.
Üks huvitav detail, mis mulle raamatust silma torkas oli see, kuidas minevikust rääkides tuli korduvalt ette motiiv, kus neli tüdrukut omavahel põimunud olid. Lausa naljakas oli, kui juba kolmandat korda kirjeldati puntras jäsemeid, kust ei suudetud esmapilgul eristada kellele jalg või käsi kuulub.
Ruth Ware on 1977. aastal sündinud inglise kirjanik, kelle sulest on ilmunud 4 edukat psühholoogilist põnevikku. "Valetamise mäng" on neist kolmas, mille inspiratsiooniks olid autori armastus internaatkoolis toimuvate juttude vastu ning tunne, et 24/7 koolisõpradega ninapidi olemine ei saa alati lust ja lillepidu olla. Ware ise internaatkoolis ei käinud, küll on raamatus autobiograafilisi osi sesoses värskelt emaks saamisega. (allikad 1, 2)
"Valetamise mäng" on põnevik, mis algab aeglaselt ning kogub hoogu alles lõpus. Romaanis keskendutakse pigem minevikule ning ilmsiks tulevad vanad saladused. Pettusin veidi, sest intrigeerivast valetamise mängust oli kesiselt juttu. Lisaks ei sallinud ma peategelast Isat ning teisedki polnud sümpaatsed. See-eest olid raamatus võrratud kirjeldused, mis panid loo kui filmi silme ees jooksma. Soovitan kui on isu rahulikuma põneviku järele, kus kirjeldused on ilusad, mitte õõvastavad!
Loe, mida teised arvavad:
Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar