2017. aastal lugesin põnevat fantaasiaromaani soomerootsi kirjanikult Maria Turtschaninoff. Raamat ise kandis pealkirja "Maresi" ning sellest kirjutasin siin. Hiljuti sain endale sarja teise osa "Naondel", mis on eelnevast tunduvalt paksem ning paljastab, kuidas sündis klooster, milles "Maresi" tegevus toimub. Leidsin raamatuga ka ideaalselt haakuva väljakutse teema: 27. Raamat targast naisest/tarkadest naistest.

"Naondel" on tulvil emotsioone ning paeluvaid lugusid tugevatest naistest kes ühe võimuihara mehe kätte langesid. Esimese naise lugu muutis mind vihaseks, sest peategelasel oli alguses võim, aga ta oli noor ja rumal. Teise loo puhul olin üksnes nukker, sest peategelasel ei olnud valikuvõimalust. Minu lemmiktegelane oligi Garai. Ülejäänud naised sulandusid aga kokku ning nendega nii tugevat sidet ei tekkinud. Lihtsalt kurb oli. Kuigi kõigil oli erinev kultuuriline taust ja põnev elulugu, siis saatus Iskani küüsis oli üsna üheülbaline. Õudused, mida üks mees nendega korda saatis, hakkasid korduma. Iskanit on lihtne vihata, aga raske mõista. Ma ei saanud näiteks aru, miks ta Kabira ja Lehani ellu tuli. Raamatu lõpp on etteaimatav, nagu eellugude puhul ikka, ning ülejäänud looga kontrastis helge.

Romaani võluvaim osa oli kahtlemata fantaasiarikas maailm, milles sündmustik aset leiab. Eriti põnevad olid väeallikad ja kõik need erinevad rahvad oma kommetega. Lugemine oli juba sellepärast mõnus kogemus, et kirjeldused viisid endaga kaasa ja väga kergelt tekkisid silme ette tegevuspaigad ning stseenid raamatust: koopasse peidetud salapärane allikas, majad puude otsas, üksik saar keset merd... Sama võrratuid kirjeldusi pakkus ka "Maresi". Tahaks sellest maailmast rohkemgi lugeda, aga mitte üksnes kloostrist. Leidsin goodreadsi keskkonnast, et eelmisel aastal ilmus ka kolmas osa, nii et jääb üle vaid loota, et ka see meile ära tõlgitakse.

Maria Turtschaninoff sündis 1977. aastal Soomes. Tema emakeel on rootsi keel. 2014. aastal ilmunud "Maresi" oli naise läbimurderomaan, kuid tema debüüt oli mitu aastat varem. Punase kloostri idee sündis must-valgete fotode näitusel, mille fookuseks oli Athose saarel asuv õigeusklik klooster.  Sellel saarel on lubatud jalg maale panna vaid meestel. Turtschaninoff pööras oma loos asjad teistpidi ja lõi kloostri ainult naistele. "Naondel" sündis, sest kirjanikku ei jätnud rahule mõte, kust kloostri asutajad tulid. (allikad 1, 2, 3)

“Naondel” on täis vägivalda ja võimujanu, aga ka imelisi kirjeldusi, maagiat ja naiste varjatud jõudu. Lugu haarab endasse ning pakatab emotsioonidest. Mulle tundus, et lõpp vajus veidi ära, sest tegelasi oli liiga palju ning viimastega ei tekkinud sidet. Siiski nautisin raamatut. Soovitan, kui tahad lugeda, kuidas üksteise toega kohutavast olukorrast välja on võimalik rabeleda!

Aitäh, Varrak, raamatu eest!