Art Spiegelman "Maus" on esimene graafiline romaan, mis sai Pulitzeri preemia, seega sobib ideaalselt väljakutse teemasse: 16. Rahvusvahelise kirjandusauhinna võitnud teos. Raamatu enda sain eelmisel aastal vennalt sünnipäevakingiks, aga huvitaval kombel laenasin teose enne välja, kui ise selle lugemiseni jõudsin.

1940ndad, Poola & 1980ndad, New York. Art Spiegelman intervjueerib oma isa Wladekit, kuidas tema vanemad, poola juudid, elasid üle holokausti. Art ei saa isaga kuigi hästi läbi ning see peegeldub intervjuudes. Wladek elas väikeses linnas Saksa piiri lähedal, kuid kolis peale Arti emaga kohtumist naise kodulinna Sosnowieci. Nad elasid jõukalt ja õnnelikult, kuni Wladek sai mobilisatsioonikäsu. Tõeline õudus algas aga alles siis, kui ta koju tagasi jõudis: juute hakati taga kiusama, pered lahutati ning paljud lõpetasid koonduslaagrites. Wladekil õnnestus parema töö peale saada ja endal hing sees hoida. Lisaks oli juut piisavalt leidlik, et oma abikaasat abistada.

Ei, kallis! Surra on lihtne... aga oma elu eest peab võitlema!

Ma ei ole graafiliste romaanidega eriti tuttav. Õieti ei meenugi hetkel, kas varem üldse ühtki lugenud oleks. Minu teada neid lihtsalt ei tõlgita eriti ning raamatukogus pole ka ette sattunud. Hea meelega loeks muidu veelgi. Mulle meeldivad visuaalsed raamatud: igasugused illustratsioonid ja teksti toetavad kaardid ning joonised. Selle poole pealt oli "Maus" muidugi rikas. Eriti meeldis mulle autori otsus rahvuseid erinevate loomaliikide esindajatena kujutada: juudid - hiired, natsid - kassid, poolakad - sead. Hoolimata süngest sisust ei olnud mustvalged pildid liialt grotesksed või jäledad. Sellegipoolest andsid need emotsioone, eriti hirmuõhkkonda suurepäraselt edasi.

Sõbrad? Sinu sõbrad? Kui nad ühte tuppa kinni panna ja nädalaks ilma söömata jätta... siis alles näed, mis on sõbrad!

Seevastu holokaustist olen teisi raamatuid lugenud küll ning loen kindlasti ka edaspidi. Igaüks neist keskendub eri aspektidele. Esimesena meenuvad John Boyne'i "Poiss triibulises pidžaamas" ja Martha Hall Kelly "Sirelitüdrukud". See on küll kole teema, aga samas nii pealuv. Eriti köidab mind, kui leidlikud on inimesed kohutavates tingimustes või milleks ollakse enese alal hoidmiseks valmis. Ellu jäämine sõltus suuresti õnnest. Kirjanik on kõik selle lehekülgede vahele püüdnud ilustamata, brutaalselt ausalt. Need ei ole ainult natsid, kes kujutletamatuid tegusid korda saatsid. Seda tegid ka juudid ise, kui nad oma naha päästmise nimel tuttavaid reetsid. See ei tohiks unustusehõlma alla vajuda.

Teiseks huvitas mind, kuidas üleelatu Wladeki hilisemat elu mõjutas: kuidas ta midagi ära ei suutnud visata, kuidas ta poolikud toiduained poodi tagastada soovis. Holokaust mõjutas ka Arti - kirjanikul esineb süütunne, sest tema elu on niivõrd palju kergem, kui vanemate üleelatud õudused.

Mida ma ka ei saavutaks, kõik tundub nii mannetu Auschwitzis ellujäämisega võrreldes.

Art Spiegelman sündis 1948. aastal Stockholmis. Varsti peale seda immigreerus perekond Ameerika Ühendriikidesse. Koomikseid hakkas ta kirjutama kuuekümnendatel ning teenis juba keskkooliajal oma joonistustega raha. 1978. aastal hakkas Art oma isa intervjueerima mõttega tema kogetust raamat kirjutada. Kirjanik külastas ka Auschwitzi. Ta kujutas iga rahvust ühesuguste loomadena, et näidata, kui absurdne on inimesi selgepiiriliselt jaotada. (Allikad: 1, 2)

"Maus" on raamat, mida ma soovitan kõigile, sest see avardab silmaringi nii graafiliste romaanide kui ka holokausti osas. See ei ole meeldiv lugu, aga ta on vajalik, liigutav ja meeldejääv. Tänu piltidele teeb teos puust ja punaseks selgeks, kuidas repressioonid poola juutide vastu algasid ja hoogu kogusid ning milline oli elu Auschwitz-Birkenaus.