Indrek Hargla "French ja Koulu" on eelviimane raamat, mis veel eelmisest aastast tutvustamata on. Loetud sai see õieti juba augustis, kuid arvamuse jagamine on jäänud puhtalt foto taha, sest ma ei suutnud leida aega, et teha oma nägemusele vastav pilt. Romaani enda suhtes olid mul pigem kõrged ootused, mis said ka täidetud. Lisaks paigutub see viimase raamatuna 2018. aasta väljakutsesse: 43. Eesti ulmekirjaniku teos. 

2681 ad urbe condita või Maavalla ajaarvamise järgi 10 139. aasta pärast Maa sündi (neljanda ajastu 139. aasta), Maavald - Tarbatu, Sudula ja Räval. Maavallas on pühad mugulapõllud, hiiemetsad ohvrikivid, süüakse rohkelt leiba ja hapukapsast, karjatatakse tarvaid, käiakse ohtralt saunas jne. Frenchile enamik neist kommetest ei meeldi, sest tema tuleb Burgundiast. Paraku on ta Koulu ori, pealegi võlavanglast väljaostetud, ning tal suurt sõnaõigust ei ole. Koulu on rahvalaulik aga ka maagiavõimetega arbuja ning Maavalla salakuulaja. Kuskil 500 aastat tagasi hakkas võlukunst maailmast kaduma ning võluesemed muutuvad järjest haruldasemaks. Dagoberdi Leegion üritab neid oma käpa alla saada, kuid Frenchil ja Koulul on roll mitme nende salaplaani nurjamises. Võluesemete jälgi ajades õnnestub Koulul oma nina pidevalt sekeldustesse pista ja lausa mitu korda vangi langeda. Frenchil ei jää muud üle, kui oma peremees ära päästa. Õnneks leidub tal abilisi nagu tegus  rahumalevlased või libahundineiu Nell.

Esiteks pean tunnistama oma võhiklust. Nimelt on raamatukaanel on juttu kelmi-etno-retro-romaanist. Ma ei olnud ühestki neist žanritest varem kuulnudki. Teos ise mulle meeldis, sest oli mõnusalt muhe ning kaasahaarav. Hindasin teda suisa maksimumhinde vääriliseks. Selle romaani väärtus ei seisna ainult põnevas süžees ja elavates tegelastes, vaid viisis, kuidas Hargla on suutnud kujutada Eestit ja eestlasi ning edasi anda meie rahvusele iseloomulikke jooni ja võõrale veidraid tavasid. "French ja Koulu" on kirjutatud eestlastele endile, sest ainult meie suudame seda enesekriitikat mõista, näiteks kogu seda kartulisöömist. Minu jaoks oli piir, kui palju ühe teema üle kannatab nalja heita, täpselt paigas. Järge loen kunagi hiljem, kui ei ole ohtu, et tekib üleküllastus.  

Romaan jaguneb tegelikult kolmeks iseseisvaks jutuks, milles on seiklusi küllaga, aga oleksin tahtnud rohkem võlukunsti ning maagiliste esemete kasutamist. Esimesed kaks on mõnevõrra sarnased, sest mõlemas langeb Koulu vangi ning French peab võtma appi kogu oma nutikuse, et teda päästa. Kõige vähem meeldis mulle viimane, kus Koulul on rohkem tegutsemisvabadust, kuid loos toimuv lümpja ehk olümpiamängud ei suutnud mind eriti kõnetada. Kui peremees ja ori jõud ühendasid, ei tundunud ettevõtmine enam nii põnev. Ma ei saanud ka aru, miks French lõpus nii käitus

Romaanis olid väga nauditavad tegelased, kelle seiklustele oli lihtne kaasa elada. Ainuke, kes mulle vastukarva käis, oli Imbi. Eriti meeldis mulle, kuidas tekst oli üles ehitatud See on mõnusalt peategelase nägu ning pungil vanamoeliselt või võõrapäraselt kõlavatest sõnadest, nagu rammuma, pissa, lümpja, pomidoor jne. Ka maakeelne vandumine ajas muigele. On tore, kui palju positiivsust raamatus leidub. Isegi orjus ei ole halb asi.

Vainu oli poissmees, seda võis kohe näha köögiks nimetatava ruumi kraanikausist, sest erinevalt abielumehest peseb poissmees nõusid enne sööki.

Romaanis on  toidust palju juttu, seega võib lugemise ajal tekkida oht, et tühi kõht annab endast märku. Seega soovitaks varuda leiba ja kartulit. Muide, see on leiva solvamine, kui sa võileibade kõrvale leiba ei võta! Uuendusmeelsem toit oli pissa, mille katteks oli küll ikka vana hea kartul ja kapsas ja pekk. Kusjuures, hapukapsa ja verivorstidega pitsat olen ma isegi kuskil menüüs näinud, aga proovida ei soovinud. Toiduga seotud nalju, mida ma nautisin, oli veel, aga ma ei hakka neid rohkem ette rääkima. Lugege raamatut!

Indrek Hargla on raamatu inspiratsiooni kohta öelnud järgmist: "Frenchi ja Koulu sünnihetke mäletan ma üsna täpselt. See oli 2003. aasta sügisel, veidi pärast seda, kui oli ilmunud novell “Tagasi tulevikku IV”. Üks sõber tegi mulle etteheiteid, et originaalfilmis saab pidevalt nalja, aga minu loos pole naljadel peaaegu üldse kohta. Jäingi siis mõttesse, et tõepoolest, miks mitte kirjutada midagi lõbusamat. Ja samal hetkel tekkis idee Muhvi auto moodi furgoondžiibis võlurist ja tema orjast, kes sõidavad Tarbatusse kuhugi antikvariaati võluesemeid ostma. Selle maailma laiendamine ja üldisem kontseptsioon on juba hilisema metoodilise ajurünnaku tulemus." Lisaks ütleb ta, et lugude sündmused toimuvad meie ajaarvamise järgi 1920. aastate keskpaiku. (allikas)

"French ja Koulu" on vahva romaan, mis on täis seiklusi, positiivsust ja nalja. Hargla segab mõnusalt alternatiivajaloo, keelemängu ja enesekriitika eestlaste teemal. Raske on tegelastele mitte kaasa elada ning tegevuse üle kihistada. Soovitan lugeda, kui on vaja kuhjaga positiivsust ning meelelahutust! Varem olin Harglalt lugenud vaid Melchiori lugusid, aga "French ja Koulu" meeldis mulle neist rohkem.