Olen jälle oma plaanst maas ning eelmisel aastal loetud raamatutest on veel kolm tutvustamata. Üks neist on romaan "Kivi kivi peale", autoriks Johannes Semper. Jõudsin selle teoseni, kui otsisin raamatut, millega täita teemat "27. 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad." ning leidsin terve hulga sarnaseid pealkirju, mis kivide asetusest rääkisid. Vanaema juurest sain lugemiseks esimese, mida siin postituses tutvustan, kuid teiseks plaanitud raamatuni, mis kandis pealkirja "Kivi peal on kivi", ma ei jõudnudki. Seetõttu paigutan Semperi romaani 2018. aasta lugemise väljakutses hoopis teise kohta: 39. Raamat, mis jutustab Eesti Wabariigi aegadest. 

1930ndate lõpp-1940ndate algus, Tallinn ja Soekuru. Noor arhitekt Joel Hurt tuleb Berliinist tagasi kodumaale ning ta võetakse kohe seltskonda, kes meelsasti ühiskonna teemadel arutleb. Mees osaleb uue raekoja projekteerimise konkursil, esitades sinna nõuetele mittevastava kavandi, kus pakub hoonele välja uue asukoha. Kuigi Hurt ei võida, saab temast linnaarhitekt ning ta asub uue raekoja kallal tööle. Samal ajal jääb talle silma pastori noor abikaasa Reet. Niinemäedele uue suvila ehitamine saab mehe eraprojektiks. Ta veedab üha rohkem aega maal, kus tal on võimalus Reedaga kohtuda.

"Kivi kivi peale" oli huvitav lugemiskogemus. Enne lugema hakkamist kartsin, et romaan on igav ning raske lõpetada. Nimelt viitas lühike sisukirjeldus, mille internetist leidsin, ohtratele arutlustele poliitika üle, mis ei ole just mu lemmikteema. Neid küll oli, aga mitte liialt. Pigem oli romaan paras komöödia veidrate loopööretega. Peategelane Hurt tundus alguses sümpaatsena, kuid hakkas kiirelt vastukarva käima, sest ta ei teadnud päris täpselt ise ka, mida ta tahab. Untsu läksid nii ambitsioonikas raekoja planeerimine kui ka teiselt mehelt abikaasa ära napsamine. Ma ei saanudki aru, mida Semper selle romaaniga öelda tahtis. Järelsõna väidab, et kajastatakse meeleolusid eesti intelligentsi seas vapsismi võimulekippumise ja sellele järgnenu ajal. Peategelane kehastab seda osa, kelle võimed kodanlikus ühiskonnas rakendamist ei leia, mistõttu on ta end sellest korrast eraldanud, aga ei ole veel liitunud sotsialismi eest võitleva töölisklassiga.

Romaani muutis huvitavamaks ka see, et ma ei olnud ammu vanemat eesti kirjandust lugenud. Raamatus oli mitmeid mulle võõraid sõnu, mille tähendust ma ei ÕS-ist ega internetiavarustest ei leidnud. Ometi ei muutnud see lugemist keeruliseks ning lugu oli pigem lihtne jälgida.

Johannes Semper sündis 1892. aastal Viljandimaal ning suri 1970. aastal. Teda tuntakse põhiliselt kui poliitikut, kes kuulus Eesti Kommunistlikku Parteisse ning oli Johannes Varese valitsuses haridusminister. Meie kultuuriloos on mehel oluline koht luuletaja, kriitiku ja tõlkijana. Näiteks on  Semper tõlkinud nii Victor Hugo "Jumalaema kirik Pariisis" kui ka Dante Alighieri "Uus elu" ning tema kirjutatud olid Eesti NSV hümni sõnad. Mehe proosa on jäänud tagaplaanile ning eriti just hiliste teoste ilukirjanduslikku väärtust peetakse kaheldavaks. Romaan "Kivi kivi peale" ilmus 1939. aastal ning seda peetakse üsna ühekülgseks ja suunitletuks. Uurimist vääriksid pigem tema varasemad proosateosed. (allikad 1, 2)

Ma ei saa öelda, et "Kivi kivi peale" mulle meeldis või jättis erilise mulje, kuid ometi ei kahetse ma selle romaani lugemist. Semperi kohta rohkem uurides sai selgeks, et romaani peetakse tendentslikuks ehk ühekülgseks ja suunitletuks ning ilukirjanduslikult on väärtuslikumad tema varasemad proosateosed. Nende vastu tekkis täitsa huvi ning võib-olla loen neid kunagi. Konkreetset romaani soovitaks ehk ainult neile, kes soovivad teada, milline on üks tendentslik romaan.