Viimasel ajal olen sattunud lugema raamatuid ning nägema filme/sarju, kus teemaks on lein. Nende sekka kuulub ka noorteromaan "Meiega on kõik korras", mille on kirjutanud Nina LaCour. Raamat jäi mulle silma positiivse vastukaja tõttu.
21. sajand, New York. Kõik peale Marini suunduvad jõuludeks koju. Tüdruk ei taha kuhugi minna. Temaga on juhtunud midagi traagilist. Ta ei pea siiski kogu vaheaega ühikas üksinda veetma, sest teda lendab külastama parim sõbranna. Marin on Mabeli sõnumeid ja kõnesid viimased kuud ignoreerinud on. Kas Marin avaneb viimaks ning jagab, miks ta kõik maha jättis ja sõnagi ütlemata Ameerika teise otsa põgenes?
"Meiega on kõik korras" näitab, kuidas lein saab olla korraga nii kurb ja vaikne kui ka salapärane, nii üksildane ja tühi kui ka ilus. Nukker tühi ülikoolilinnak ning lumetorm võimendavad peategelase tundeid läbi raamatulehtede veelgi. Tegevust on raamatus vähe, aga tundeid see-eest palju. Mind hämmastas, kuivõrd võluvana see rahulik lein ning üksindusega leppimine mõjus. On vaid Marin, kes on katki. Ma ei kiitnud kõiki tema valikuid heaks, aga elasin talle siiski kaasa hoolimata sellest, et ei suutnud end tüdruku rolli kujutada. Oli tunda, et Marin on tugev ja saab hakkama, nagu pealkirigi vihjab. Mulle meeldis, kuidas kogu lugu keskendus ühele tegelasele ning ei olnud laialivalguv. Mind häiris aga see, kuidas hoiti kiivalt pea lõpuni saladuses, miks Marin ära läks. Juba igas teises raamatus on sees mingi müsteerium, mis siin üleliigsena tundus. See ei olnud šokeeriv paljastus ega tekitanud pinget, kuigi veidi uudishimu ikka.
"Meiega on kõik korras" sobis aasta lõppu ideaalselt, sest selle tegevus toimub ju jõuluvaheajal. Romaan on omapärane: tegevust on vähe ja mõtteid palju. See võib tunduda tühi, aga see ei ole sisu, mis on puudu. Soovitan neile, kes naudivad aeglase kulgemisega lugusid!
Aitäh, Päikese kirjastus, raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar