N. K. Jemisin "Viies aastaaeg" jäi mulle oma kiidulaulu tõttu ammu silma ning õnneks teadis seda ka jõulutaat. See oli ühtlasi ainus raamat, mille kingipakist sain.

Rahu on superkontinent, mida kimbutab pidev seismiline aktiivsus, mis viib iga paarisaja aasta tagant väljasuremissündmuseni, mida kutsutakse viiendaks aastaajaks. Aastaajad on erinevad, võib esineda happevihmu või tuhasadusid. Surmavad on nad kõik. Inimkond on leiutanud mitmeid viise, kuidas ellu jääda. Põhilised nõuanded tulevad kivipärimusest, mida põlvest põlve edasi antakse. Edasi pärandub ka orogeeni anne - võime manipuleerida loodusjõududega, põhiliselt kividega. Kuigi võimeid on palju, on orogenees rohkem needus kui kingitus. Selle valdajad peavad elama end pidevalt varajates, sest avastamisele järgneb hukkamine või rakendamine keiserriigi huvides. Essun on orogeen, kes püüab tavaliste inimeste seas elada. Ka tema lapsed on orogeenid. Ühel päeval avastab naine, et ta abikaasa on sellest aimu saanud ning nende 3-aastase poja surnuks peksnud. Damaya on samuti laps, kelle vanemad tema süngest andest teada saavad. Tüdrukule kutsutakse järgi Kaitsja, kes viib ta pealinna Yumenesi, kus plikat välja koolitama hakatakse. Süeniit (appi, kui ilus nimi!) on välja koolitatud orogeen. Naine on juba 4 sõrmust omandanud, mistõttu ta sobib hästi paariliseks 10 sõrmusega mehele välisretkel idarannikule. Nende põhiline ülesanne on eostada laps.

Alustame õige maailma lõpuga, miks ka mitte? Kui sellega on ühel pool, läheme edasi põnevamate asjade juurde.

"Viies aastaaeg" vajab süvenemist, et maailma keerdkäike mõista, sest ei pakuta hõbekandikul seletusi, kuidas ühiskond toimib. Teadmised tuleb hoolika lugemise abil välja teenida. Ma armastasin autori fantaasialendu ning kummalist maailma, mis sellest sündinud oli. Romaan oli lisaks pungil tundmatutest terminitest. Esimene sõna, mis mind rabas oli roge. Üritasin seda tulutult googeldada. Paar lehte hiljem mõistsin, et see eksisteerib vaid selles raamatus ning sain tähendusele pihta. Kui lugu läbi oli, leidsin muidugi viimastelt lehtedelt sõnastiku. Ma lausa vihkan seda kui sõnastik on raamatu lõpus aga midagi ei viita, et see seal on! Tõlge oli igatahes võrratu ning kõik need kummalised terminid said omaks. Mulle nii meeldib, kui fantaasiakirjanduse tõlkega on vaeva nähtud. Veidi kardan, et kui peaksin järgi inglise keeles lugema, siis kulub jälle pool raamatut keelekasutusega harjumiseks. 

Mulle meeldivad ka katastrooffilmid, kus tegevus keerleb selle ümber, kuidas ellu jääda, mistõttu selline vaenulik maa oli juba iseenesest minu jaoks paeluv teema. Mulle meeldisid eriskummalised ülejäänud ühiskonnast lahku löönud kunnad, nagu maa-alune või saare oma. Lisaks suutsin just neid kahte kohta elavalt ette kujutada.

Raamat algab proloogiga, mis tutvustab planeeti, kuid jätab palju ütlemata. Esmamulje oli pelutav ning sisseelamine võttis aega. Vahetuvad kolme tegelase peatükid, kusjuures üks neist on sina-vormis. Damaya ja Süeniit tundusid huvitavamad, kui Essun, sest nad olid noored ja lootusrikkad. Erineva nurga alt maailma näitamine aitas selle toimimise mõistmisele kaasa ning varsti haaras lugu mu endasse, tükid loksusid paika, ja oi, kui põnevaks see siis muutus! Tahtsin teada, kuidas kõik omavahel seotud on ning tekkis mitu müstilist küsimust. Selle, kuidas kolm peategelast kokku klapivad, suutsin kiirelt ära arvata. Kellegi elu pärast nii väga ei kartnudki, kuigi keskkond oli väga vaenulik ja sünge. Romaani tegelased olid ju kõik tugevad ning vintsked, üle elatu tõttu karastunud. Helgust ei tasu sellest romaanist otsida ning tuleb valmis olla mitmeks häirivaks stseeniks. Armastust siiski leidus, aga see oli teist laadi, näiteks üks naine ja kaks meest. 

N. K. Jemisin on ainus kirjanik, kes on saanud kolmel järjestikkusel aastal Hugo auhinna ning seda just tänu "Lõhutud maa" sarjale. Naine on sündinud 1972. aastal Ameerika Ühendriikides. Tema debüütromaan "The Hundred Thousand Kingdoms" ilmus 2010. aastal. Kirjanik leiab inspiratsiooni oma unenägudest. Sealt on pärit ka "Viies aastaaeg". Nimelt nägi ta, kuidas tema poole kõnnib vihane naine, kelle taga hõljub mägi, ning ta tundis, et naine viskab teda sellega. Üles ärgates hakkas Jemisin selle ümber lugu ehitama. Lisaks esitas Jemisin endale selle sarjaga väljakutse kirjutada maalimast, mis ei meenutaks Maad, kus oleks maagilised olendid, kes ei pärine mütoloogiast. Sina-vorm ei olnud tema algses plaanis, kuid proovipeatükke kirjutades tundus see kõige paremini sobivat. Romaani kirjutamisele eelnes aastapikkune eeltöö, kus naine uuris seismoloogiat. Tema arvates oli kõige kasulikum vulkaane külastada, et tunda väävli lehka ning mõista, kui kiirelt mets peale purset tagasi kasvab. (allikad: 1, 2)

“Viies aastaaeg” pakub väga unikaalset lugu, millesse on alguses raske sisse elada, kuid siis haarab see täielikult endasse ja pingutus on end väärt. Loodan väga, et järjed eesti keelde tõlgitakse, aga olen valmis ka inglise keeles edasi lugema, kui muud üle ei jää. Soovitan fantaasiahuvilistele, aga mitte esimeseks tutvuseks žanriga!