Mulle meeldis väga Diana Wynne Jonesi fantaasiaromaan "Howli liikuv kindlus", millest kirjutasin siin,  mistõttu haarasin raamatukogust kaasa selle järjed. Ma ei süvenenud sellesse, kumb on ajalises järjestuses varasem ning lugesin enne läbi kolmanda osa, mis kannab nime "Paljude radadega maja".

High Norland. Charmain Baker saadetakse oma haige vanaonu maja valvama, kuni too haldjate juures ravil on. Neiu ei ole senise elu jooksul pidanud lillegi liigutama ning on vaid hulganisti raamatuid lugenud ja pagarist isa küpsetisi muginud. Tüdruk ise unistab kuninga raamatukogus töötamisest, kuid lihtsalt võimalus vanemate valve alt pääseda ja segamatult tühjas majas lugeda on ahvatlev. Juba esimesel päeval uues kodus saab Charmain aru, et on kaelani sees, uppumas majapidamistöödesse: köök on kadunud mustade nõude alla ning põrandal laiutavad musta pesu kotid, mida iga päev juurde tekib. Vanaonu William on kuninglik võlur ning maja, mis väljast pisike ja tagasihoidlik tundus, pakatab maagiast. Elutoast kööki avanev uks viib lisaks ka koridori, kus on vannituba ja magamistoad, aga ka kuningalossi, koobastesse või üleüldse minevikku. Selgub, et Charmain ei saa sugugi üksindust nautida, sest majas elab veel maagiline hulkuv koer ning peagi saabub veel teinegi seltsiline - Peter, kes soovib saada võluri õpilaseks. Üllataval kombel võtab kuningas neiu oma raamatukokku abiliseks ning tüdruk aitab lahendada saladust, kuhu kaob kuningriigi varandus.

"Paljude radadega maja" on küll järg romaanile "Howli liikuv kindlus", kuid on loetav ka sellest eraldi, sest tegevus toimub hoopis teises kuningriigis ning peategelaseks on uus. Howl, Sophie ja Calcifer sekkuvad alles raamatu teises pooles. Kuigi nad mulle sarja esimeses osas väga sümpaatseks said, tundusid nad siin üleliigsetena. Lisaks oli Howli maskeering äärmiselt tobe, kuigi väga temalik. Palju põnevam oleks olnud, kui Charmain ja Peter kahekesi ohte oleks trööstinud. Mind väga ei köitnud, et Howli perekond tuli ja lõi korra majja: sai vaenlastest jagu ning lahendas müsteeriumi. 

Charmain oli küllaltki sarnane Sophiele, sest temagi areneb romaani käigus, olles alguses eluvõõras raamatukoi ning muutudes hakkajaks võluriõpilaseks. Muide, arvasin tagakaanelt tema nime lugedes, et tegu on mehega. Neiu on huvitav tegelane, sest tal on halbu iseloomuomadusi, mis ei muutu. Eriti torkab silma tema laiskus ja isekus. Kui Sophie lõi kiirelt Howli juures korra majja, siis Charmain ei soovi lillegi liigutada ja kurjustab Peteriga, kui poiss koristada soovib. Vajadusel suudab neiu siiski ka asjalik olla.

Mind võlus endiselt autori kirjeldatud maagia. Kuidas hommikukohvi saamiseks oli vaja vaid serveerimislauale koputada ja "hommikukohvi" öelda. Selline soove täitev maja kuluks küll igati ära. Imestasin ainult, et Charmain ja Peter võlukunsti abil koristada ei püüdnud. Kõige põnevam oli muidugi uks, millest igale poole sai minna. Selles raamatus oli ka mitu põnevat võluolendit, nagu lubbok, võlukoer ja koboldid.  Raamatus on küll paar surma, kuid need ei ole jälgid.

"Paljude radadega maja" on küll järg romaanile "Howli liikuv kindlus", kuid kõlbab lugeda ka eraldisesivana. Raamat on fantaasiarohke, südamlik, tulvil maagiat ja sümpaatseid tegelasi. Esimene osa meeldis mulle küll rohkem, kuid soovitan sedagi!