Raske on mööda vaadata raamatust, millel on nii ilus kaanepilt. Genevieve Cogmani romaan "Nähtamatu raamatukogu" lausa kutsub end lugema. Seda teevad muidugi kõik teosed, kus raamatud aukohale on seatud. Pealegi armastan ma fantaasiaromaane, nii et tundus mõnus lugemine tulema. Paraku eksisin!

Nähtamatu raamatukogu asub paralleelmaailmade vahel. Seal toimetavad raamatukoguhoidjad, kelle ülesanne on erinevatest dimensioonidest raamatuid koguda. Eri paigus eksiteerivad koopiad samast teosest, mille sisu ei ole alati ühesugune. Mõnes raamatus on rohkem peatükke, teises vähem. Kaks eksemplari võivad erineda ka vaid ühe sõna poolest. Irene on juba piisavalt kogenud, et talle usaldatakse assistent Kai, kes on alles oma esimesel missioonil. Nad suunduvad alternatiivsesse  Victoria-aegsesse Londonisse ning avastavad, et raamat, variant Grimmi muinasjuttudest on juba varastatud ning peale nende leidub teisigi, kes seda endale soovivad. Pealegi on see maailm kaosest nakatunud ehk seal pesitsevad igasugused kummalised olevused ja ettearvamatu maagia.

Romaani suurim viga oli see, et sinna oli kuhjatud kokku liiga palju ideid. Neist põhiline ehk dimensioonidevaheline raamatukogu, meeldis mulle väga, samuti selle töötajad, kes spioonidena raamatuid näppamas käisid. Ootasin, et raamatu tegevus liigub läbi mitme paralleelmaailma ning põnev algus oleks nagu ka seda lubanud. Kaosest nakatunud on hea väljend, millega iseloomustada dimensiooni, kuhu tegevus koondus. Selles maailmas toimus korraga üüratult palju, aga samas ei liikunud tegevus väga edasi ning midagi ei seletatud. Lisaks tundus mulle, et maailma oli lisatud korraga liiga palju fantaasiaelemente: vampiirid, lohed, robotalligaatorid. Keeruline oli järge pidada, kes on hea ja kes halb või mis üldse toimumas on. Siiski oli romaanis ka üks lihtne maaga vorm, mis mulle meeldis, nimelt raamatukoguhoidjate võime kasutada Tõelisi Nimesid.