Käisin üle pika aja raamatukogus (mitte, et mul kodus lugemine otsa oleks saanud). Mul tekkis nimelt tunne, et oleks aeg edasi lugeda, kuidas läheb Kreeka jumalate pooleverelistel lastel. Percy Jacksoni seiklused algasid minu jaoks eelmise aasta mais, kui neist ka kirjutasin. Nüüdseks on loetud ka 2.-4. osa: "Koletiste meri", "Titaani needus" ja "Labürindilahing". Nende autor Rick Riordan oskab igatahes müüte väga nutikalt tänapäeva maailma põimida.

New Yorgist Bermuuda kolmnurka. Seitsmes klass möödus Percy jaoks üllatavalt rahulikult ning suvevaheaeg Poolevere laagris on juba käega katsutav. Ööl vastu viimast koolipäeva näeb ta luupainajat ning saab aru, et ta sõber saatür Grover on hädas. Emalt kuuleb poiss hommikul, et ka laagris on probleemid ning oma turvalisuse huvides ei saagi ta kohe sinna sõita. Morjendunud Percy suundub tundidesse, kuid juba enne koolipäeva lõppu jääb ta koletistega kimpu. Õigel hetkel ilmub välja Annabeth, päästab oma sõbra ja räägib poisile, mis Poolevere laagrit painab. Nimelt on keegi mürgitanud selle piire kaitsva Thalia puu. Koos vastleitud liitlasega suundutakse laagrisse ning sealt edasi retkele, et päästa nii Grover kui ka Thalia puu. Tee viib neid koletiste merele, mis on tuntud ka kui Bermuuda kolmnurk.

"Koletiste meri" tutvustab müütidest tuttavaid koletisi nagu hallid õed, kellel kolme peale üks silm ja hammas on, hiiglaslikud Laistrügoonid, lihasööjad Stymphalose linnud, Charybdis ja Skylla, sireenid, Kirke ja kükloop Polyphemus. Lisaks ilmub välja ka ootamatuid liitlasi, nagu näiteks Percy poolvend, kes mulle kohe sümpaatseks sai. Veel meeldis mulle kohtumine Hermesega ning peatükk merisigadega. Seevastu Tantalos, kes Chironi asemel laagri eest vastutama pandi, käis mulle täiega närvidele. Kõige suurem üllatus ootas ees aga raamatu lõpus, mistõttu asusin kohe kolmanda raamatu kallale.

New Yorgist San Franciscosse. Grover vajab abiväge, et värvata kaks uut pooleverelist. Percy koos kahe teise pooleverelisega suundub talle appi. Olukord muutub ohtlikuks, sest õde-vend Bianca ja Nico on ka ühele koletisele silma jäänud. Ootamatult ilmub välja jumalanna Artemis oma küttidega ning kallutab jõudude vahekorra kangelaste kasuks, kuid koletisel õnnestub Annabeth röövida. Artemis suundub üksinda retkele ning satub samuti lõksu. Ülejäänud kamp suundub tagasi laagrisse, kus pannakse kokku 5-liikmeline rühm, kes läheb otsingumissioonile. Nad saavad oraaklilt ennustuse, mis tõotab, et kõik ei naase. 

"Titaani needus" algas üllatavalt, sest erinevalt teistest osadest ei ole Percy teel suvelaagrisse, vaid juba täidab ülesannet. Raamatus kordub päästemissiooni motiiv, sest nüüd aetakse Annabethi jälgi, aga eelmises otsiti taga saatür Groverit. Jäljed viivad kangelased risti läbi Ameerika ning teel kohatakse palju erinevaid koletisi: mantikoor, pegasused, lehm-madu-uss Ophiotaurus, üks teatud Titaan, draakoni hammastest kasvatatud sõdurid ehk Spartoi, Nemea lõvi, Nereus, Erymantose mäe metskult, pronksist hiiglase Talose prototüüp, najaadid, hesperiidid ja Ladon. Minu jaoks oli neist põnevaim Bessie, sest temast ei olnud ma varem midagi kuulnud. Suutsin kiirelt ära arvata, millise titaani järgi raamat pealkirja on saanud. Mind üllatas, millised sugulassidemed temaga seoses välja tulid, kuigi oleksin pidanud juba olema harjunud, et iga uus loossekirjutatud karakter on kellegagi sugulane.

New Yorgist Daidalose labürinti. Percy valmistub taas astuma uude kooli. Tänu ema uuele peikale on üks erakool nõus teda vastu võtma. Juuni esimesel esmaspäevahommikul toimub tutvustav ringkäik. Poiss saab teada, et samas koolis õpib ka udust läbi nägev surelik, keda ta eelmisel retkel kohtas ja mõõgaga läbi raiuda üritas. Paraku on seal ka deemonitest kisakooritüdrukud, kes kaose tekitavad ning Percy süüdlaseks maskeerivad, nii et tal põgeneda tuleb. Poolevereliste laagrisse jõudes kuuleb Percy Luke'i plaanist kasutada sissetungiks maa-alust labürinti, mille sissepääsud asuvad kõikjal maailmas. Annabethist saab retke juht, et leida labürindi ehtanud Daidalos ning saada enda kätte Ariadne lõng, mis käikude rägastikus teed aitab leida. Hoolimata sellest, et püha number on kolm, minnakse maa alla neljakesi.

Ka neljandasse raamatusse mahtus hulgaliselt mütoloogilisi tegelasi: deemonlikud empusad, kahepalgeline Janus, sajakäeline Briareos, kohutav Kampe, leiutaja Daedalus, tema poeg Ikaros, vennapoeg Perdix ja vaenlane kuningas Minos, kolme kehaga Geryon, kahepealine koer Orthos, inimsööjahobused, sfinks, telhiinid, Paan, Kalypso ja maadleja Antaeus. Mulle meeldis, et mitmetest neist tegelastest, nagu empanusad või Kampe, polnud ma varem kordagi kuulnud. Lisaks tegi mulle nalja stseen sfinksiga, kus ta oma tüüpilise mõistatuse asemel hoopis suvalisi küsimusi esitas. Raamatu vaieldamatu pärl oli aga labürint. See oli mõnusalt maagiline tegevuspaik, kus ei teadnud kunagi, mis järgmise ega ka eelmise nurga taga ootamas on.

Percy Jacksoni sari põimib suurepäraselt kokku Kreeka müüdid ja tänapäeva, mistõttu saab mängleva kergusega selgeks, kust tulid kükloobid või kes on kentaur Chironi isa. Tegevus on väga tempokas ja nii jõuab iga osa lehtedelt läbi käia terve müriaad koletisi. Neilt lehtedelt õhkab noorust, hakkamist, seiklusjanu, lusti ja huumorit. Tundsin end lugedes lausa vanana. Igav ei hakka lugedes hetkekski, kuid mind hakkas vahepeal tüütama muhe toon, millega tegevusi kujutati. Kujutage näiteks hetkeks ette pulmakleiti kandvat saatüri.

Romaanid on tulvil seiklustest, kamraadlusest, põnevatest paikadest ja surmavatest koletistest. Soovitan sarja lugeda, kui on isu millegi veidi absurdse järele! Boonusena õpetab Percy Jackson tundma Kreeka mütoloogiat.