See ei ole ammu enam saladus, et Robert Galbraith on J.K. Rowlingu pseudonüüm. Tema esimest krimilugu "Käo kukkumine" lugesin juba 3 aastat tagasi. Teine osa "Siidiuss" jõudis minu kätte õieti juba üsna ammu läbi raamatuvahetuse, kuid käsile võtsin ta alles nüüd.

Detsember 2010, London. Murelik Leonora Quine pöördub eradetektiivi poole, sest ta abikaasa on olnud 10 päeva kadunud. Mees on ekstsentriline kirjanik, kes on seda varemgi teinud, ning naine ei tundu eriti murelik. Cormoran võtab töö vastu ning leiab kadunud mehe peagi üles, ainult et too on jõhkral moel mõrvatud. Kahtlusalustest puudust ei ole, sest Quine'i avaldamata romaan "Bombyx Mori" on kirjandusmaailmas tõsist pahameelt tekitanud. Nimelt on kõik tegelased äratuntavad inimestena autori elust ning neid on kujutatud õige halvas valguses, paljastades süngeid saladusi. Mõrvari tabamine pole sugugi lihtne ning võidelda tuleb ka sellega, et politsei süütut inimest trellide taha ei saadaks.

Eelmisest raamatust mäletan vaid seda, et mulle meeldis uurijate duo ning lõpplahendus suutis mind üllatada. Ka seda lugedes tõdesin, et Cormoran ja Robin on sümpaatsed tegelased, kelle tegutsemist oli nauditav jälgida. Eriti elasin kaasa assistendi püüdlustele, et teda rohkem uurimisse kaasataks. Üllataval kombel pakkus ka eraelu pinget, mitte ainult jälitamine ja juhtlõngade kogumine. Pean siinkohal veel märkima, et kuigi Robini kihlatu Matthew pole just meeldivaim tegelane, siis ma loodan, et võluvat assistenti ennast Cormoraniga paari ei panda. Mulle meeldis ka see, et kujutati detektiivitöö kuulsusetumat poolt, kus suure raha eest truudusetuid abikaasasid ja armukesi jälitamas käiakse. 

Mõrvajuhtumile on valitud väga huvitav raamistik - Londoni kirjastuste maailm ja konkreetsemalt üks avaldamata käsikiri - "Bombyx Mori". Lugesin põnevuse, aga samas ka jälestusega, millised olid katked Owen Quine'i romaanidest. Tema stiil oli omapärane, täis groteskseid metafoore. Minu jaoks olid need teosed leebelt öeldes häirivad ning ma ei soovitaks seetõttu raamatut kõigile lugejatele.

Rääkides "Bombyx Mori" mõistatusega seotud lõpplahendusest, siis seda ma ära ei arvanud. Kuna kõik käsikirjas tegelastena figureerivad isikud tundusid kahtlased, siis arvasin vahepeal, et nad tapsid kirjaniku ühiselt ära, nagu tehakse ühes Agatha Christie romaanis. Lõpu poole sain siiski juhtlõngast kinni haaratud. Nimelt aimasin, kes on mõrvar, kui Strike Robinile "jälgi ülesande" andis. Ei olnud raske arvata, mis see ülesanne oli ning sealt edasi loogiline järeldus teha. 

"Siidiuss" on põnev detektiiviromaan kirjanikust, kelle surma põhjus peitub tema avaldamata romaanis. Raamatus on sümpaatsed uurijad ning lehtede vahele mahub ka tükikesi nende eraelust, mis muide, on kohati põnevamgi jälgida kui mõrvalugu ennast. Olge hoiatatud, et raamatus on üpriski võikaid kirjeldusi.