John Green ei kuulu just mu lemmikautorite hulka. Olen üks vähestest, kes ei taba, milles seisneb "Süü on tähtedel" võlu. Seevastu "Paberlinnad" mulle meeldis. Kirjaniku tegelased tunduvad mulle veidratena oma imelike harjumuste ning kombega maailma alustalasid lahata. Greeni uusim romaan "Kilpkonnad alla välja" järgib seda trendi. Nõustute ju minuga, et see pealkiri on parajalt jabur? Kõik saab aga raamatus selgitatud.

21. sajand, Indiapolis. Aza Holmes on peaaegu täiesti tavaline 16-aastane tüdruk, ainult et tal on obsessiiv-kompulssiivne häire. Nimelt on tal sundmõtted bakteritest. Üle kõige kardab neiu C. diffi nakkust. Veel on tüdrukul komme oma sõrme küünega vigastada ning haava pidevalt puhastada. Tal on abiks nii arst, ema kui ka parim sõbranna Daisy. Kui kaob miljardär Russell Pickett ja tema tabamiseni viiva vihje eest pakutakse palju raha, tuleb Daisy lagedale plaaniga mees ise üles otsida, sest Aza oli kunagi sõber tolle poja Davisega. Sõbrannadel õnnestub noormehega kohtuda ning vanad sõprussidemed üles soojendada.

Mulle kangastus mõte, vältimatu nagu see, et selgest taevast paistab päike: Ta tahab oma bakterid minu suhu panna.

Ootasin raamatu tutvustuse järgi, et kohtan rohkem seiklusi ja kadunud miljardäri jälgede ajamist. Selle asemel oli palju spiraalis mõtlemist, johngreenilikke metafooridest kubisevaid dialooge ning viiteid tähesõdadele. Viimased läksid minust täiesti mööda, sest olen näinud vaid ühte neist uuematest filmidest. "Kilpkonnad alla välja" üllatas mind oma peategelasega. Mulle meeldis Aza vaatenurk, sest kuigi ta sundmõtted olid väsitavad ja korduvad, siis tundusid need ainsa tõelise detailina kogu romaanis. Ülejäänud lugu oli suisa igav, sest tegelikult ju midagi ei toimunud. Oleksin eelistanud nii seda varianti, kus kogu kadunud Picketti müsteerium oleks üldse välja jäetud või siis intensiivsemat tegevust. Algus oli ju paljulubav.

Alguses oli mul raske Azast aru saada, kuna mind bakterid ei hirmuta. Puutun nendega ju igapäevaselt laboris kokku ning olen nende kohta ülikoolis üht-teist õppinud. Tasapisi suutis peategelane mulle hinge ronida ning hoidsin pöialt, et tal hakkaks parem. Romaan jättis minusse aga mingi jälje, sest üsna hiljuti raadiot kuulates meenus ühe looga seoses just Aza. Nimelt oli juttu mehest, kes sai koera lakkumise tõttu sepsist tekitava bakteri ning tal tuli käed-jalad amputeerida. Leidsin ka vastava artikli.

"Kilpkonnad alla välja" on noorteromaan, kus fookuses on psüühikahäire, täpsemalt obsessiiv-kompulssiivne häire. Selle varjus on peidus nii müsteerium, armumine kui ka sõprus. Vaimuhaigust kujutati huvitavalt ning peategelane oli sümpaatne, kuid muu sündmustik oli pea olematu. Soovitan lugeda, kui meeldib John Greeni stiil või on huvi obsessiiv-kompulssiivse häire vastu!

Aitäh, Pegasus, raamatu eest!