Valisin selle teema täitmiseks soome kirjaniku Elina Hirvoneni, kes sel aastal ka HeadRead festivalil osales. Ma küll ei kuulanud vestlust temaga, aga "Kui aeg saab otsa" ehk tema kolmas romaan jäi raamatuletil silma.
Helsingi, mõne aja pärast. Helsingi kesklinnas seisab ühe kõrghoone katusel mees, käes relv. Tema eesmärk on lasta maha nii palju inimesi kui võimalik, et päästa planeet Maa. Aslaki ema Laura valmistab samal ajal poja lemmiktoitu ja ootab meest reisit tagasi, pidades ülikoolis keskkonnateemalist loengut. Õde Aava on Sudaanis, kus ta riskib iga päev oma eluga, et päästa teiste omi.
Pere, mille liikmed on romaani tegelasteks, on üpriski harilik: ema, isa, tütar, poeg. Nad ei ole majandusraskustes, ei kuulu kuritegelikku rühmitusse, ei ole sõltuvusainete küüsis. Ometi sirgub selles peres terrorist, kes haarab relva ning asub süütuid inimesi tulistama. Mulle tundus huvitav lugeda, mis võiks olla selle tagamaa. Aslak masendas mind ning mul oli temast kahju, kuid ma ei suutnud ikkagi ette kujutada, et sündmused just nii arenesid, nagu nad seda tegid. Kõik oli kuidagi ... liiga lihtne?
See ei olnud minu raamat. Tundsin, et olen sündmustest emotsionaalselt väga kaugel. Loo tempo oli aegalane, lausa uimane. Erilist tegevust lehtede vahel ei toimunudki, Aslak seisis katusel ning Laura ja Aava olid oma mõtetes, meenutades möödunud aegu. Seetõttu raamat venis, kuigi ta ei olnud paks. Oleksin oodanud rohkem probleemiga tegelemist. Eeldasin, et lugu on intensiivsem, algab laskmisstseeniga ja seejärel hakkab pere end kokku lappima. Lahendus oli aga kiirem ja mingit lappimist nagu polnudki.
Elina Hirvonen on soome kirjanik, ajakirjanik ja dokumentalist, keda nimetatakse ka "oma põlvkonna südametunnituseks". Tema debüütromaan ilmus 2005. aastal ning on eestikeelsena ilmunud moodsa aja sarjas. Minu jaoks oli huvitav, et naine on kaks aastat elanud Sambais ning käinud ajakirjanikuna Aafrika kriisikolletes. (allikas)
"Kui aeg saab otsa" on masendav raamat ning ei meeldinud mulle. Ootasin intensiivsemat tegevust ning probleemi kui katusel seisva tulistaja lahendamist. Selle asemel on lugu uppunud tegelaste minevikumälestustesse ning eneseanalüüsi, mis selle olukorrani viis. See ei olnud küll minu maitse järgi romaan, kuid annab kindlasti mõtlemisainet!
Aitäh, Varrak, raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar