Esimest korda puutusin Blake Crouchiga kokku tänu ulmeseriaalile "Wayward Pines". Mäletan, et mõtlesin seda vaadates pidevalt, mis küll ometi toimub. Tema romaani "Tumeaine" puhul rakendub sama efekt. Raamat ise on mul õigupoolest päris kaua riiulil seisnud ja oma aega oodanud. Kui ma ta nüüd lõpuks kätte võtsin, siis ega ta enne sealt ei lahkunud, kui läbi oli. 

Jason on igati harilik mees, kes töötab ülikoolis füüsikaprofessorina ning kasvatab koos armastatud naisega toredat poega. 15 aastat tagasi oli ta lootustandev teadlane, kuid valis selle asemel pereelu. Nagu kõik keskeale lähenevad mehed, mõtleb temagi, mis oleks teise valiku puhul juhtunud, kuid üldiselt on ta oma eluga rahul. Ühel õhtul suundub Jason baari üht ülikooliaegset sõpra õnnitlema ning ta elu muutub täielikult, kui maskis võõras mehe röövib ning uimastab. Ärgates leiab mees end tundmatus kohas, ümbritsetuna tundmatutest inimestest, kes teda ülistavad kui geniaalset teadlast, kes on saavutanud midagi võimsat. Kus on aga tema naine ja poeg? Mis temaga juhtus? 

Tempokas tegevus, pinge, põnevus, armastus ja ulme on Crouchil mõnusalt tasakaalus. Raamat haarab kiirelt kaasa ning algus oli minu jaoks isegi mõnevõrra etteaimatav, kuid tegevuse arenedes tulevad mängu üha ootamatumad pöörded. Peategelase heitlustele on võimatu mitte kaasa elada. Hirm, et Jason ei näegi enam kunagi oma pere, mõjub reaalsena. Tegelaste arv on täpselt paras, et järge pidada, kes on kes. Seevastu sündmustik vajab aktiivset kaasamõtlemist. Kui arvasin, et tean, kuhu autor tüürib, läks lugu palju pöörasemaks. Pidevalt tiksus kuklas mõte, mis ometi lõpus ees ootab. Lahendus oli täitsa nauditav.  

Mulle meeldis teadusel põhinev süžee, mis annab palju mõtteainet. Õnneks olen kvantfüüsikaga tutvunud, tean ju, kuidas seda koerale õpetada. Ühesõnaga, teaduslik pool romaanist polnud ülemäära keeruline. Mu ajurakke kõditasid rohkem võimalused, mida raamat välja pakkus. Kujuta vaid ette, et iga Sinu otsus loob uue maailma. Valikud ja kogemused on ju see pagas, mis viib inimese sinna, kus ta parasjagu on. Kindlasti on igaüks tabanud end mõtlemas, mis juhtuks, kui oleksid mingil hetkel teinud teistsuguse otsuse. 

"Tumeaine" näitab tabavalt, kuidas võivad silmapilkselt kaduda enesestmõistetavaks peetud igapäevased asjad, nagu kodu, pere, töö. Tekib valik, kas leppida sellega või mitte.  Kuhu maani on aga võimalik minna, et kõik tagasi saada? Milliseid piire saab ületada? Jasoni seiklused panevad juurdlema, mis on elus kõige tähtsam ja milliseid valikuid peaks tegema. 

Blake Crouch on 1978. aastal Põhja-Carolinas sündinud ameerika kirjanik. Tema esimene romaan ilmus 2004. aastal, kuid tuntus saabus 10 aastat hiljem, kui tema Wayward Pinesi triloogia teleekraanidele jõudis. Võib öelda, et "Tumeaine" valmis kümne aastaga. Mehel oli sel ajal kolm suuremat ideed, mida ta kirjutada üritas ning sai alles hiljem aru, et need sobivad kokku ühte loosse. Raskeim osa oli teadusliku teooria jagamine, nii et raamat ei muutuks igavaks. Lisaks oli uurimistöö väga ajamahukas. (allikad 1, 2)

"Tumeaine" oli kahtlemata kaasahaarav põnevik, täis teadusulmet ja armastust. Romaan paneb juurdlema tehtud ja tegemata otsuste üle. Soovitan neile, kes otsivad tempokat tegevust, kaasa mõtlema sundivat süžeed, dilemmasid ja kõikevõitvaid tundeid! Mind puudutasid Jasoni läbielamised küll hingepõhjani. Mis seal salata, natuke hirmus oli ka! Kui tunned lugedes, et see pole ikka päris sinu maitse järgi raamat, siis mõtle, et kuskil on kindlasti versioon Sinust, kes seda jumaldaks.

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!