XXX ehk kuidas sündis ja suri Biafra vabariik

30. Mingi eksootilise maa (näiteks Mongoolia, Uus-Meremaa, Vietnam vms) kirjaniku teos.

Aafrika on mind alati lummand, kuid selle laia maalapi erinevate rahvaste kirjandusest ei tea ma tuhkagi. Nigeeria on minu jaoks kindlasti piisavalt eksootiline 30. väljakutse puntki täitmiseks. Liiatigi on lõppsõnas mainitud, et eesti keelde on jõudnud vaid 4 raamatut kahelt nigeeria kirjanikult (Ben Okri & Amos Tutuola). Märtsis lisandus neile kolmas autor Chimamanda Ngozi Adichie romaaniga "Pool kollast päikest". Juba aprillis ilmus tegelikult veel neljanda nigeeria kirjaniku Chinụa Achebe romaani "Kõik vajub koost" tõlge.

Varased ja hilised kuuekümnendad, Nigeeria. Noore Ugwu elukeskkond muutub suuresti, kui ta kodukülast lahkub ning ülikooliprofessori Odenigbo majateenijana tööle asub. Peagi kolib professori juurde elama ka tema armsaim Olanna, isepäine jõukast perest pärit naine. Odenigbo kodus toimuvad sageli kohalike intellektuaalide vestlusringid, kus arutletakse poliitika üle ning pillutakse tuliseid ideid edasi-tagasi. Üks sagedastest külalistest on Igbo-Ukwu kunstist huvitatud inglane Richard. Odenigboga sai valge noormees tuttavaks tänu Olanna kaksikõele, keda ta kohtas üsna varsti peale Nigeeriasse saabumist. Otsekohene ja sarkasmist nõretav Kainene võlub Richardit. Setsessioon (ehk Biafra eraldumine Nigeeriast) muudab kõigi - Ugwu, Odenigbo, Olanna, Richardi ja Kainene elu ning peagi sunnib verine konflikt neid oma senisest mugavast elust loobuma ja astuma vastu eesseisvatele katsumustele.

"Pool kollast päikest" tuletas taas meelde, kui kitsas mu silmaring tegelikult on ning kui vähe jagab koolisüsteem teadmisi sellest, mis on lähiajaloos toimunud väljaspool Euroopat.  Mulle meeldis väga tõlkijapoolne pikk lõppsõna, kus antakse ülevaade Nigeeria ajaloost ning kirjaniku taustast. Lisaks on viimastel lehekülgedel olemas ka leksikon kultuurilistest ja ajaloolistest selgitustest. Ainus, millest puudust tundsin, oli kaart, millel sündmuspaigad välja oleks toodud. Seetõttu lisan ise postitusele internetist võetud kaardi, millel küll puuduvad enamik teoses mainitud kohanimed, kuid see-eest annab see hästi aimu, kuidas riik kiirelt sumbus.

Muide, kui autori kohta lisainfot otsisin, siis koperdasin ühe intervjuu (link allpool) otsa, kus Adichie mainib, et talle tehti ettepanek romaanile kaart lisada, kuid ta ei tahtnud seda. Esiteks, muudaks kaart raamatu liiga reaalseks. Romaani lõppsõnas on välja toodud, et autori jaoks on raamatus esmatähtis emotsionaalne tõde ning mõne muu aspektiga võib mängida, nagu linnade vahekauguste või sündmuste (näiteks linnade langemise) kronoloogilise järjestusega. Teiseks, ei meeldi talle romaanid, kus on kaart. Mulle, vastupidiselt, väga meeldivad kaardid raamatutes.

Allikas: Stamp World History

"Muidugi, muidugi, aga minu iva on selles et aafriklase ainus ehe identiteet on tema hõim," ütles Isand. "Mina olen nigeerlane, sest valge mees lõi Nigeeria ja andis mulle selle identiteedi. Ma olen must, sest valge mees konstrueeris musta nii erinevaks kui vähegi võimalik tema valgest. Aga igbo olin ma ammu enne valge mehe tulekut."

Ma juba kirjutasin, kui väga mind Aafrika paelub, ning loetu ainult süvendas tahet kohe kott pakkida ja lõuna poole sõita. Kusjuures, seda tunnet ei kõigutanud kuidagi võikad sõjakirjeldused. Nigeerias toimus ju igbodega samasugune genotsiid nagu Euroopas juutidega. Igbod on liiga ühtehoidvad ning neile kuulub ülemääraselt palju hüvesid - laseme nad kõik maha! Lugesin Põhja-Nigeerias teise putši ajal sooritatud veretööst õudusega, aga ei saa salata - põnev oli ka. Tapmine oli muidugi õõvastav, aga vastukaaluks rõõmustasid põgenemiskirjeldused. Kui enne tõmbasid mind Keenia, Maroko ja LAV, siis nüüd tahaks muidugi ka Nigeeriale pilgu peale heita. Mõelda vaid - üks riik, kus kõneldakse ~500 keelt, millest ametlikuks on inglise! Romaani lugedes tekkis pähe mõte, et äge oleks üks hõimukeel kunagi selgeks õppida. Richard tundus ju  kergelt igbo keele suhu saavat.

Ülesehituselt jaguneb raamat neljaks osaks, millest kaks räägivad varastest kuuekümnendatest ning kaks hilistest. Eeldasin, et lugu on lineaarne, kuid autor on kavalalt põnevust lisanud ajahüpete abil. Kui esimest korda aeg vahetus, siis olin veidi segaduses ja arvasin, et jätsin mingi osa loost vahele, sest vihjati vahepealsetele sündmustele. Edasi-tagasi lehitsedes sain muidugi aru, milles asi. Nuputasin välja, mis end vihjete taga peita võiks, ning seetõttu oli veidi igavgi, kui teist korda aeg vahetus. Pealegi oli hilistes kuuekümnendates toimuv märksa põnevam ja tahtsin juba sellest ajast edasi lugeda. Siiski suutis Adichie mind mõne faktiga üllatada.

Romaani üks nauditavaimaid jooni oli mõnus tegelastekogum, kellest kõige rohkem emotsioone pakkus Ugwu, lihtne maapoiss, kellele oli võimatu mitte kaasa elada. Olannal ja Richardil olid palju keerukamad motiivid, kuid nemadki olid sümpaatsed. Lugu antaksegi edasi just nende kolme vaatenurkade kaudu. Nii tuleb hästi välja sõja mõju erineva taustaga inimestele ning nendevahelistele suhetele. Ühes tulevad välja paremad iseloomujooned, teises halvemad. Ainuke põhiline tegelane, kellega mul sidet ei tekkinud, oli Odenigbo. Tema kirjeldusest meenub esimesena, et ta oli karvane.

Väikestest detailidest häiris mind häiris, kuidas Beebit Beebiks kutsuti. Romaani lõpuks oli ta juba kuueaastane tüdruk, kuid nime asemel oli ikka Beebi. Ka üks tegelastest tõi selle välja, et oleks aeg nime jaoks, kuid ikka ei muutunud miskit.

Chimamanda Ngozi Adichie on 1977. aastal sündinud nigeeria kirjanik, kelle sulest on ilmunud lisaks kolmele romaanile ka lühijuttude kogumik ja ports esseesid. Naise nimi Chimamanda tähendab inglise keelde tõlgituna "my God will not fall down" ning Ngozi on "blessing". Perekonnanimi Adichie on lühendatud vorm millesti pikemast, mille tähendus on lühendamisega kaotsi läinud. Chimamanda Ngozi oli pere viies laps ning ta kasvas üles Nsukka linnas, kus ta mõlemad vanemad töötasid ülikoolis. Naine õppis aasta Nigeeria ülikoolis meditsiini ning suundus seejärel Ameerika Ühendriikidesse, kus ta sai esmakordselt teadlikuks oma rassist kui sellisest. Just sel teemal kõneleb naise kolmas romaan "Americanah". Adichie esimesed kaks romaani kõnelevad Nigeeriast ning tal on suur soov, et rohkem aafriklasi kirjutaks Aafrikast. "Pool kollast päikest" sündis, sest nigeerialased ise üritavad Biafra vabariiki unustada ning maha matta selle osa oma ajaloost, mis tundub ebamugav.  Romaani sündmustik algab sõjast palju varem, et tegelased tunduksid reaalsete inimestena, kel enne õudusi oli oma elu. (allikas 1, 2)

Tänu romaanile "Pool kollast päikest" tärkas minus huvi Nigeeria vastu ning salasoov mõne hõimu keel selgeks õppida. Samuti tean nüüd, et kunagi eksisteeris lühikest aega Biafra vabariik. Soovitan raamatut neile, keda huvitab silmaringi laiendamine ning kaugete paikade ajalugu! Lisaks leiab teosest võrratud tegelased ja inimsuhete segapuntra. Hoiatan siiski, et teoses on palju häirivat sisu: vägistamist, jõhkrat tapmist, tükeldatud kehasid, nälgivaid ja surevaid lapsi.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

PS! Piltidel figureerib muide Kaibaldi kõrb, millest lugesin Katrin Pautsi romaanist "Hull hobune". Loe vastavat blogipostitust siit!