Enamik teavad inglise kirjanikku Neil Gaimani kui mõnusa kiiksuga ulmelugude autorit. Blogis olen varem tutvustanud tema romaane "Eikusagi", "Ameerika jumalad" ja Terry Pratchettiga kahepeale kirjutatud "Head ended".  Mehe uusim raamat "Põhjala müüdid" on midagi hoopis muud, sest Gaiman on enda õlule võtnud ülesande jutustada ümber, nagu pealkiri lubab, Põhjala müüdid, kus figureerivad tegelased nagu Odin, Thor ja Loki.

Enne algust - Ragnarök, üheksa maailma: Asgard, Alfheim, Nidavellir, Midgard, Jötunheim, Vanaheim, Niflheim, Muspell ja Hel. Enne algust olid vaid udu- ja tulemaailm, mille vahele tekkis elu - hiiglane Ymir. Odin oma vendadega tappis hiiglase ning tegid temast maailma. Näiteks hiiglase ajud said taevasse pilvedeks. Üheksas maailmas on jumalatel mitmeid seiklusi enne, kui kätte jõuab Ragnarök ning nad hukkuvad.

Minu varasem kokkupuude Põhjala müütidega on olnud põgus. Muidugi teadsin põhilisi tegelasi: Odinit, Thori ja Lokit. Ma ei tea küll nende Marveli tausta, aga olen lugenud ilukirjandust, millest esimesena meenub Joanne Harrise fantaasiaromaan "Ruunimärgid". Lähemalt tuttavaks ma nende jumalatega siiski ei saanud, samas kui Vana-Kreeka ja Vana-Rooma iidsed lood on üldtuntud. Geograafilises mõttes asuvad need ju hoopis kaugemal. Seega rõõmustas Gaimani raamat mind väga, sest andis võimaluse Põhjala müütidega lähemalt tutvuda. Mulle tundusid lood küll vanade ja ehedatena, mitte uusversioonidena. Kirjaniku roll tundus olevat vaid lood nii sõnastada, et nüüdisaegne lugeja teksti võimalikult hästi mõistaks. Kohati tabasin aga ära ka gaimanliku huumori, nagu näiteks seal, kus selgitati halva luule tagamaid.

"Põhjala müüdid" on raamat, mis lausa lendab käes, sest peatükid on lühikesed, kuid tegevust täis. Lugude järjestus on loogiline, paljastades esiteks, kuidas tekkis maailm ja kust tulid jumalad. Alles seejärel saab selguda, mis hinna eest Odin tarkuse sai või kes meisterdas Thori haamri. Ma ei oska välja tuua, milline lugu mulle kõige rohkem meeldis, kuid kõige rohkem emotsioone tekitas "Balderi surm". Oleksin hea meelega sukeldunud sügavamale aaside ja vaanide maailma, kuid jäin siiski rahule ka selle valikuga ugudest, mille Gaiman oma raamatusse on sidunud.

Tasub tähele panna, et kirjanik ei ole müüte ümberjutustades midagi ilustanud ega pehmendanud. Esineb palju vägivaldseid stseene ning kindlasti jääb meelde, kuidas Loki oma meheliiget kasutades köievedu pidas.

Neil Gaiman on inglise kirjanik. Ta oskas lugeda juba 4-aastaselt ning neelas noorena palju raamatuid. Sissejuhatuses selgub, et Gaiman tutvus Thoriga juba 7-aastaselt, kui luges Marveli koomiksit. Hiljem õppis ta tundma ka teistsugust Thori ja Odinit ja Lokit, kui puutus kokku müütidega. Kui kirjanik peaks valima oma lemmiku müüdikogumiku, siis olekski need just Põhjala müüdid, mille juures paelub teda kõige rohkem Ragnarök - maailma lõpp. Meest võlus, et jumalad on võimelised lahingus hukkuma.

Muide! Avastasin seda lõiku Gaimanist kirjutades, et kuigi raamatu sisukorras on kirjas: "Autorist 256", siis sellise numbriga lehekülg minu raamatus puudub.

"Põhjala müüdid" sobib hästi esimeseks tutvuseks Odini, Thori, Loki ja teiste Põhjala jumalatega. Tasub aga silmas pidada, et seda ei saa pidada lasteraamatuks. Soovitan neile, kellele meeldib mütoloogia, aga eelistavad lühikest ja kiiret kokkuvõtet pikale. Mulle see põgus pilguheit aaside ja vaanide maailma meeldis, kuid oleksin tahtnud rohkem lugusid. 

Aitäh, Varrak, raamatu eest!