Päikese kirjastus saatis mulle hiljuti üllatusena ühe oma uusima noorteromaani "Päike on ju samuti täht", mille autor on Nicola Yoon. Olin väga põnevil, sest sama autori debüütromaan "Sina minu kõrval ja maailm meie vahel" meeldis mulle väga. 12. Raamat, mida lugesid vaid autori pärast, sisututvust lugemata/raamatust mitte midagi teadmata

New York. Natasha on ebaseaduslik immigrant, sündinud Jamaical, kuid 8-aastasena tuli pere Ühendriikidesse. Nüüd on pere väljasaatmisel. Tüdruk näeb meeleheitlikult vaeva, et seda muuta, külastades igapäevaselt migratsiooniametit. Daniel on korea immigrantide järeltulija, kuid tema perekond elab Ühendriikides seaduslikult.  Tüdruk läheb külastama advokaati, kes on ta viimane lootus. Poissi ootab vestlus Yale'i ülikooli saamise nimel. Nad kohtuvad. Daniel armub, aga Natasha ei usu armastusse.

Mulle meeldis, et lisaks peategelaste loole tehti põgusaid kõrvalpõikeid, mis andsid loole palju juurde. Nii sai teada, miks on mustadele juustele mõeldud poed korealaste käes ning miks korea söögikoha ettekandja noortele nähvas. Samas ei meeldinud mulle üldse, kuidas käis vaheldumine peategelaste vahel. Peatükid olid nii napid, et mul läks pidevalt sassi, kas mina on Natasha või Daniel või on see hoopis tema. Inglise keeles oleks olnud ilmselt veidi lihtsam, sest asesõna oleks sugu näidanud. Tõlkes oleks mõni "he" olla "tema" asemel hoopis "poiss" ja "she" "tüdruk". Igatahes lugesin mitmeid lõike korduvalt, et aru saada, kes mida ütles või tegi, ja see vähendas nii lugemistempot kui ka tegevusse sisse elamist.

See noorteromaan räägib saatusest ja armastusest esimesest silmapilgust. Üks tegelastest usub ettemääratusse, teine mitte. Mulle üldiselt meeldib romantika, kuid seekord hakkas lugu kuidagi vastu. Ma ei suutnud kirjeldatut päriselt toimuvana ette kujutada. Danieli kiindumus Natashasse meenutas mulle pigem kinnisideed. Raamatu lõpp oli minu meelest lahendatud suurepäraselt. Seetõttu jäi raamatust positiivne mulje.

Mulle meeldis, et raamat kujutas erinevast rahvustest immigrantide elu Ameerikas. Kõik nad tahavad olla ameeriklased, kuid ei ole nõus oma kultuurist loobuma. Korealased soovivad, et nende lapsed abielluks korealastega. Jamaicalased soovivad, et nende lapsed abielluks jamaikalastega.

"Päike on ju samuti täht" peategelastel on samasugused huvid ja etniline päritolu kui autoril ja tema abikaasal. Nicola Yoon on pärit Jamaicast, nagu ka Natasha. Ta sündis Kingstonis ning kolis 11-aastasena Brooklyni. Kirjaniku abikaasa David on korealane. Raamatu aluseks on küll autori soov oma immigrandikogemusest kirjutada, kuid enamik Natasha loost siiski pole Yooni elul põhinev. Naine on siiski välja toonud, et ühe raamatusse jõudnud seiga, mis on temaga päriselt sündinud - spelling test, kus tüdruk kirjutav "favorite" u-tähega, mis märgiti valeks. Nagu Natasha, sai ka Yoon oma punktid tagasi, kui sõnastikuga kooli läks. Danieli tegelaskuju jaoks tegi autor eeltööd: rääkis abikaasaga, tolle õe ja nõbuga. Eeltööna tegi ta ka ühe reisi New Yorki, et vaadata, kas sai ümbruskonna õigesti paika. Nicola Yoon usub tõelisesse armastusse ning seda, et armastus on maailma käima panev jõud (allikas).

Mulle meeldis autori stiil lisada loole kilde muust, millega peategelased päeva jooksul kokku puutusid, näiteks teenindaja mõtetest. Igaühel on oma lugu jutustada, oma elu ja probleemid. Samas häiris mind kahe peategelase vaadete kasutamine, sest ma ei saanud kohati aru, kummast parasjagu juttu on. Eriti dialoogide puhul. Romaan toob huvitavalt välja immigrantide elu, kuid põhiline lugu ettemäratud armastusest mind kahjuks paeluda ei suutnud. Soovitan romantikutele!