David Lodge'i triloogia "Ühest kohast teise", "Väike maailm" ja "Väärt töö" jõudis minuni tänu geopeitusele. Nimelt peitusid raamatutes vastused mõistatusaarde küsimustele. Varem ma autorist ega teostest midagi kuulnud polnud. Otsustasin raamatud läbi lugeda, kuid kogemata tegin seda vales järjekorras, alustades keskelt. Põhjus peitub selles, et eesti keelde tõlgiti esimesena just "Väike maailm" ning alles seejärel teised kaks. Arvamused kirjutan siiski õiges järjekorras, et teil lihtsam oleks.

1969, Rummidge, Inglismaa/Euphoria, Ameerika Ühendriigid. Kaks neljakümnendates akadeemikut satuvad osalema vahetusprogrammis, kus neil tuleb kuueks kuuks kohad vahetada. Inglane Philip Swallow on silmapaistmatu kuju, kellel pole ette näidata suuri saavutusi ega publikatsioone. Ta ei tea, et tema suure võimaluse taga peitub ametikohtadega skeemitamine kodu ülikoolis. Elu Ameerikas läheb Philipil siiski üsna hästi. Ameeriklane Morris Zapp ei ole Rummidge'isse sõidust sugugi vaimustuses. Vastupidiselt Swallowile on ta tuntud professor, kellel on mitmeid avaldatud teoseid. Paraku üritab mees päästa oma abielu ning ta naine on nõus lahutust edasi lükkama, kui mees 6 kuud eemal suudab viibida.  Võõras keskkonnas juhtub nii mõndagi.

Kui peaksin triloogia osad seadma paremuse järjestusse, siis saaks "Ühest kohast teise" auväärse hõbemedali. Raamat oli küll tempokas ja mõnusalt ühiskonnakriitiline, kuid enamiku ajast tundsin, et ma ei saa naljadele pihta. Järgnevate osadega võrreldes on autor esimeses katsetanud rohkem eri stiilidega. Nii koosneb näiteks üks peatükk üksnes ajalehe artiklitest. See osa meeldis mulle raamatust kõige rohkem, sest oli vaja kasutada oskust lugeda ridade vahelt.

1979, Rummidge ja ülejäänud maailm. Persse McGarrigle on alles akadeemilise maailma virvarri sisenemas. Ta kohtab oma esimesel konverentsil kena neiut nimega Angelica ning saab hiljem aru, et tahab teda veel näha. Nii asub ta pöörasele rännakule ümber maailma, külastades lõputult konverentse eesmärgiga naine leida, kuid too on, kas just äsja lahkunud või puudub külastajate nimekirjast. Samal konverentsil kohtuvad üle kümne aasta uuesti ka Morris Zapp ja Philip Swallow. Mööda maailma rännates kohtab Persse mitmeid olulisi akadeemikuid ning mängib lõpuks ka olulist rolli kõige ihaldusväärsema koha ehk UNESCO õppetooli täitmisel.

Alustasin tutvust Lodge'iga just raamatuga "Väike maailm" ning esmamulje jäi positiivne. Raamat algab huvitava võrdlusega konverentsi ning palverännaku vahel. Maailma väiksust suudab autor samuti suurepäraselt kujutada, võttes appi armastust taga ajava Persse'i ja rea kokkusattumusi. Eriti meeldis mulle, kuidas lõpus kõik osavalt punutud lood kinni jooksid kui püünislõks. Tegelastest, keda noormees kohtas, sümpatiseerisid mulle enim britt Frobisher ja jaapanlane Akira Sakazaki, kes viimase romaane tõlkis, kuid kirjanikku ise kunagi kohanud polnud.  

1986, Rummidge. On tööstusaasta ning kellelgi tuleb hiilgav idee saata mõni ülikooli töötajatest kohalikku tehasesse töövarjuks. Valituks osutus Robyn, noor neiu, kes on ajutiselt tööl, kuid ihkab kogu hingest püsivat õppejõu kohta. Naine loodab, et hea käitumine toob talle Philip Swallow silmis plusspunkte. Varjutatavaks on Vic Wilcox, Pringle'si tegevdirektor. Kuigi Robyn on spetsialiseerunud industriaalromaanile, šokeerib tehasekeskond teda ning naine üritab sekkuda, põhjustades tööliste streigi. Tal õnnestub olukord lahendada, kuid on selge, et suhted Viciga jäävad keerulisteks.  Muidugi ilmub raamatus välja ka Morris Zapp.

"Väärt töö" pakkus mulle kolmest raamatust kõige vähem huvi. Pidin end sundima, et teos ometi läbi saaks. Esiteks, jäid kaugeks käsitletud teemad ning teiseks, ei meeldinud mulle tegelased ega tegevusliin. Siiski suutis lõpplahendus mind positiivselt üllatada. 

Lodge on osav oma raamatutes vastandeid kõrvutama ja võrdlema. Nii sattusid kõrvuti keskpärane inglise õppejõud ja tuntud ameerika professor; noor kogemusteta noormees ja elu näinud konverentsisõltlased; töölishingega tehase tegevdirektor ja feministist kirjanduse õppejõud. Stereotüüpsete iseloomujonte rõhutamine ning nende üle nalja viskamine tuli autoril samuti hästi välja. Kahjuks tundsid kogu triloogia puhul tugevalt, kuidas ma kohe üldse sihtgruppi ei kuulu. Pidevalt leidsin end mõttelt, et peaks vist naerma koht olema, kuid ma ei saa naljale pihta. Pigem muigasin labaselt, kui teises osas Persse'i nimi mõnes lauses kahetähenduslikku kohta sattus.

Soovitan raamatuid neile, keda huvitab eelmise sajandi lõpu akadeemiline maailm. Minu jaoks jäi küll enamik käsitletud teemasid kaugeteks ning raske oli süveneda, kuid silmaringi laiendamise mõttes oli igati vahva lugemine ja mõnest naljast sain ikka aru ka.