Mindy Mejia noorteromaani "Hattie Hoffmani viimane vaatus" lugesin tegelikult juba märtsis, kuid viimased kaks kuud on nii kiired olnud, et mul pole aega olnud blogimiseks ega lugemiseks. Loodan, et jõuan suvel mõlemat rohkem teha.
2007-2008, Pine Valley, Minnesota osariik. Hattie suudab suurepäraselt mängida iga rolli, mida temalt oodatakse. Tüdruk kohandab pidevalt oma käitumist. Näiteks koolis etendab ta eeskujulikku õpilast ning ta oskab olla ka nii suurepärane tüdruksõber kui ka sõbranna. Isegi kodus ei võta neiu maski eest. Seega pole ime, et ta ka lavalaudadel meisterlikult hakkama saab. Tüdrukul on suur soov kodukoha tolm jalgadelt pühkida ning end New Yorki sisse seada. Kuid Hattiel on saladus, mis viib ta surmani.
Algus tõmbab kohe kaasa, sest peale põgusat tutvust peategelasega leitakse juba tema laip. Soov teada saada, milline see tüdruk ikkagi oli ja miks ta surema pidi, ei lasknud raamatut käestki panna. Sündmusi esitatakse kolmest vaatepunktist: uurija Del, inglise keele õpetaja Peter ning muidugi Hattie. Mindy Mejia loodud realistlikud tegelased meeldisid mulle väga. Hattie oli eriti huvitav isiksus, kes ei jätnud küll kõige sümpaatsemat muljet, kuid ometi sain tema motiividest aru. Eriti elasin kaasa aga hoopis Peterile ning mind muutis kurvaks, kuidas ta abikaasast kaugenes. Poetasin isegi paar pisarat peale ebaõnnestunud õhtusööki.
Jutustatavat lugu oli hästi eristatavate vaatepunktide ning loogilise ajas kulgemise tõttu kerge jälgida. Oleksin aga tahtnud rohkem põnevaid ja ootamatuid pöördeid, mis mult rohkem tähelepanu oleks röövinud. Hattie oli väga huvitav tegelane, kuid minu meelest ei kasutatud tema täielikku potentsiaali ära. Kujutasin alguses ette, et tüdruk lavastas oma surma ning naudib parasjagu hoopis luksuslikku elu kuskil New Yorgi teatrilavadel. Sain kiirelt aru, et nii see siiski ei ole. Nagu raamatu kulg, oli ka lõpplahendus väga lihtsalt lahendatud ning kõik küsimused said vastatud. Siiski jäi see midagi puudu, mis minu jaoks heast raamatust väga hea raamatu teeb. "Hattie Hoffmani viimane vaatus" oli hea raamat, mis oli küll lugemise ajal nauditav, kuid kummitama ei jäänud. Hea ja väga hea raamatu vahe seisneb selles, et väga hea raamat annab pikaks ajaks mõtteid.
Mindy Mejia on pärit Minnesotast. Teismelisena kirjutas ta palju lugusid, mis jäid lõpetamata. Naise debüütromaan ilmus alles pärast ülikooli lõpetamist, abiellumist ning esimest last. See kannab pealkirja "The Dragon Keeper". Mindyt innustas varalahkunud sõber, kes naisele õpetas, et kunsti loomine on hingele oluline. "Hattie Hoffmani viimane vaatus" on Mejia teine romaan. Ta kogus inspiratsiooni mitmetest kogemustest ning piltidest. Näiteks oli naise lapsepõlvekodu juures küün, mis igal kevadel pooleldi vee alla jäi. Vanaemalt kuulis tüdruk, kuidas läheduses asuval põllul üks mees surnuks pussitati. See pani teda juurdlema, kus ja miks ja kuidas, ning viis lõpuks selleni, et naine otsustas ise kirjutada mõrvast väikeses maalinnas, kus kõik kõiki teavad. Hattie loomisel oli eeskujuks telesarjast Twin Peaks tuntud Laura Palmer, tüdruk, kes pealtnäha on ideaalne, kuid omab mitmeid saladusi. Autor ütleb, et ta ei teadnud isegi, kes Hattie tappis, enne kui oli jõudnud kirjutamisega vaid mõne peatükki kaugusele lõpust. (allikas 1, 2) Septembris ilmub Mejia kolmas romaan "Leave No Trace", mis jutustab Põhja-Minnesota metsikusse loodusesse kadunud mehest ja tema pojast.
"Hattie Hoffmani viimane vaatus" oli hea raamat, mis sai loetud ühe päevaga, kuna raamatut oli raske pooleli jätta. Lugu ise oli lihtne ning pikemat juurdlemist ei pakkunud. Teist korda ma seda raamatut ei loeks. Soovitan neile, kes otsivad kergesti jälgitavat lugu ning lihtsat ja põnevat meelelahutust!
Aitäh, Päikese kirjastus, raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar