Luban oma päise pildil jagada nii oma lugemisi kui ka seiklusi, aga viimastest pole küll tükk aega juttu olnud. Kõigi nende raamatuarvustuste vahele tulebki nüüd üks veidi teist sorti ülevaade. Jagan teiega oma reisi Saksamaale Münchenisse nii pildis kui ka sõnas.

Reede, 20. aprill. 

Münchenisse saab sõita mugavalt Nordica otselennuga. Esimese viperus juhtus meil tegelikult juba enne reisi, sest kuigi olime ostnud piletid kolmele, lendasime vaid kahekesi. Nimelt ei saanud vend proovieksami tõttu tulla. Saime õppetunni, et piletiraha tagasi ei saa ning sooduka ajal ostetud piletitel ei saa ka nime vahetada.
Reisipäev ise algas ilusalt. Lend läks alles õhtul ning jätsin asjade pakkimise hommikuks. Proovisime ära uue trammiliini, mis lennujaama viib. Nii oli väga mugav sõita, kuid leidsime, et trammis võiks olla eraldi koht, kus kohvreid hoida.
Lennujaamas jäi parajalt aega, seega võtsime kohvikust esimesed puhkuse joogid. Otsustasin proovida piparmündi tee lattet, mis oli väga halb otsus. Mu kõhule ei meeldinud see üldse ning peale tunnikest kõhuvalu käes piinlemist tuli jook lennukis seedimata kujul välja. Õppetund number kaks - ära proovi enne lendamist uusi ja põnevaid maitseid.
Lennuk maandus kohaliku aja järgi 19:30. Lennujaamast sõitsime Lufthansa shuttle bussiga (11€ pilet) linna. Umbes 25 minutiga jõudsime peatusesse, kust meie airbnb oli 5 minuti kaugusel. Otsustasime minna veel õhtusele jalutuskäigule. Õhtu oli mõnusalt sume ja ümbruskonna uudistamine oleks olnud suurepärane, kui mind poleks tabanud allergiahoog. Etteruttavalt ütlen, et ülejäänud 4 päeva möödusid palju meeldivamalt.

Laupäev, 21. aprill.

Hommikul suundusime tutvuma Müncheni vaatamisväärsustega. Ostsime internetist ette 3-päevase ühistranspordi kaardi (grupipilet kuni 5-le inimesele 29.60€), mistõttu oli liiklemine väga mugav.
Esimesena külastasime muidugi linna keskväljakut Marienplatz. Imetlesime uut raekoda aastast 1874. Seal samas on ka Glockenspiel, kellamäng, mis toimub iga päev kell 11 ja 12. Kellahelide saatel mängivad 32 elusuuruses kuju läbi kaks lugu XVI sajandist. Ülemine pajatab hertsog Wilhelm V pulmadest ning alumine tantsust nimega Schäfflertanz. Sama tantsu esitatakse muide traditsiooniliselt ainult iga 7 aasta tagant karnevali ajal. Järgmine toimub juba 2019. aastal. 
Lõunastamiseks oli meil välja vaadatud Hofbräuhaus, mis reklaamib end kui maailma kuulsaimat kõrtsi. Sisse astudes haaras kohe elav muusika ning näha oli palju baierimaa traditsioonilisi riideid. Ma ei oleks varem uskunud, et kohalikud neis tõesti ringi käivad. Nahast traksipükse (lederhosen) kandsid nii noored mehed kui habemikud. Ruumi oli ohtralt, toidud tulid kiirelt ja olid väga maitsvad. Proovisime ära traditsioonilised valged vortsid (Weißwurst). Parasjagu oli spargli hooaeg, mistõttu kõrvalroad tellisime hoopis erimenüüst. Seal söömine oli igatahes äge elamus - soovitan!
Vahepeal põikasime sisse ka turismi infopunkti ning haarasime kaasa peotäie voldikuid, et järgmised plaanid paika panna. See asus ise muide huvitavas vanas hoones.
Edasi suundusime külastama linna südames asuvat paleed - Residenz München (7€ täiskasvanu). Kuigi osa hoonest oli restaureerimises, oli vaatamist küllaga. Suuremad kotid tuli riidehoidu ära anda ja ilma nendeta oligi tegelikult mugavam jalutada. Kompleks oli hiiglaslik. Ehitamist alustati juba 1385, kuid vanast kindlusest on säilinud vaid kelder. Esinduspalee ehitamist alustati William IV ajal 1508 aastal ning iga järgnev valitseja ehitas residentsi aina suuremaks, liites uusi hooneid juba olemasolevatega. Residentsil on just seetõttu palju siseõuesid. Esimesse ruumi astudes ahhetasime mõlemad ning nõustusime, et selle nägemine on juba piletiraha väärt. Meid võttis sõnatuks grotto - kunstlik koobast meenutav fassaad, mida kaunistas lugematult merikarpe. Edasi sisenesime Antikvaariumi - kompleksi vanimasse ruumi, mis oli koguni 66 meetrit pikk. Nime andis ruumile selle esialgne otstarve - hertsog hoidis seal oma antiikujude kollektsiooni. Järgmised ruumid meenutasid rohkem juba varem külastatud paleesid ning paistis välja, et suur osa paleest hävis II maailmasõjas ning on uuesti üles ehitatud. Siiski oli igal pool ohtralt kulda, karda ja marmorit.

Pühapäev, 22. aprill.

Residenz München jättis hea mulje, mistõttu otsustasime järgmise paleekülastuse ette võtta. Paraja metroosõidu kaugusel asus nimelt Nymphenburgi palee. Ostsime kombineeritud piletid (11,5€ täiskasvanu), millega külastada lossi, muuseume ja pargipaleesid.
Loss ise seest erilist muljet ei jätnud, külastatavaid ruume tundus olevat vähe. Kõige ilusam oli suur saal, mis meenutas mulle Kadrioru lossi. Veel jäi meelde "Iluduste galerii", mis oli ühe kuninga erakogu 36 kauni naise portreest. Nymphenburgi palee on suveresidents, mis pühendati kauaoodatud troonipärija Max Emanueli sünnile. Ehitust alustati 1664. aastal. Tol ajal asus loss muidugi linnast väljas, kuid nüüdseks on palee koos pargiga vaid lapike maad majade vahel.
Muuseume oli kaks: Marstallmuseum - tõldade ja saanide muuseum ja portselani muuseum Museum "Nymphenburger Porzellan". Esimeses neist oli juba rohkem imetlemist ja ahhetamist. Muuseum ise asus endises tallihoones. Peale vaadates poleks palee kõrvaltiivale küll sellist otstarvet pakkunud. Väljapanekus oli üle 40 Wittelsbachi koja sõiduriista, alates XVII sajandi lõpust. Tõllad olid igatahes vaatamist väärt. Mind üllatas, et mitmed neist kõige uhkematest olid valmistatud vaid üheks kasutuskorraks - kroonimiseks. Kõige rohkem avaldasid muljet Ludwig II sõiduriistad - no vaadake neid kullatud nikerdusi! Vaatasime ka portselani, kuid see erilist elamust ei pakkunud.
Tõelisteks üllatajateks olid aga pargipaleed. Neid oli kokku neli ning igaühel oli oma nägu ja funktsioon.  Esimesena jäi meile ette 1725-1728. aastatel ehitatud Magdalenenklause, mis on sihilikult kujundatud välja nägema kui varemed. Osaliselt krohvitud müüride vahel peitub grottstiilis kabel ning eluruuid. Hoone on mõeldud maailmast eraldumiseks. Sisekujundus on lihtne ja sünge oma tumedates toonides puidust seinadega. 1716-1719. aastetel ehitatud Pagodenburg on sisustatud idamaises stiilis. 18. sajandil oli chinoiserie ehk hiina motiivide ja tehnika imiteerimine lääne kunstis, mööblis ja arhitetuuris populaarne. Sellesse pargipaviljoni suundusid härrad ja daamid puhkama peale väsitavat golfi-taolist mängu Mailspiel-i. Teised kaks pargipaleed asuvad lõunapoolses pargiosas. Badenburg ehitati 1718-1722. aastatel kümblemiseks. Lisaks suurele vann/basseinile on hoones Elektori eluruumid, mille seintel on hiina tapeet. Hoonel on küll kaks korrust, kuid külastada saime vaid esimest. Tagantjärgi leidsin, et teine hävis II maailmasõjas ning seal polekski midagi näidata. Küll aga oleks tahtnud näha keldrit ning basseini lähemalt uudistada. Amalienburg on neljast pargipaleest noorim. Selle lasi ehitada Elektor Karl Albrecht on naisele aastatel 1734-1739. Ruumid olid väga luksuslikud, kuid erilisena jäi meelde hoopis värviliste plaatidega köök.

Esmaspäev, 23. aprill.

Reisi tipphetkeks oli esmaspäevane väljasõit, et külastada veel kahte lossi. Kasutasime transpordina FlixBusi (7 €/inimene edasi-tagasi). Bussisõiduks kulus 2h ja 40 min.
Mõlemat lossi on võimalik külastada ainult giidiga tuuriga (kombineeritud pilet koos reserveerimistasuga 26.80€/inimene). Koht on äärmiselt populaarne ning süsteem võimalikult paljude külastajate teenindamiseks on tõhus. Kui oled pileti ette reserveerinud (äärmiselt soovitatav!), pead sellele hiljemalt 1,5h enne broneeritud tuuri järgi minema, vastasel korral oled piletist ilma ja pead maksma topelttasu. Tuurid lastakse lossi sisse iga 5 minuti tagant ning umbes 35 minutiga veetakse rahvamass näidatavatest ruumidest läbi. Kusjuures piltide tegemine on keelatud. Teatavasti liigub fotosid klõpsiv turist ju kordades aeglasemalt.
Saime piletid kätte ning meil oli umbes 2 tundi aega, enne esimest tuuri. Jõudsime jalutada järve äärde ja einestada kioskist ostetud currywursti ja friikartulitega. Aega jäi veel üle, et pikemat teed mööda lossi poole jalutada ning veel järvevaadet imetleda. Muide, seal oli üks huvitav kivisein, mis kunagi oli ookeanipõhi, kuid nüüd on peaaegu 90-kraadise nurga all püsti. 
Esimene tuur oli lossis nimega Hohenschwangau, millest paljud kuulnudki ei ole. Külastajad oli seal ka oluliselt vähem. Lossi ja ka tema naabri ajalugu on väga huvitav. Keskajal asus selle koha peal kolm kindlust: Schwanstein, Vorderhohenschwangau ja Hinterhohenschwangau. Kuningas Maximilian II ostis Schwansteini varemed ning rajas nende kohale oma lossi, mis ongi tänapäeval tuntud kui Hohenschwangau. Tema poeg ehitas kaksikkindluse varemetele oma lossi ehk siis Neuschwansteini, kusjuures ise nimetas ta seda Neuhohenschwangauks, ning tänapäevase nime sai loss peale kuninga surma. Üsna keeruline lugu nende nimedega, kas pole? Igatahes, Hohenschwangau oli kuninga suvekodu, kus printsid palju aega veetsid. Kui Residenz München ja Nymphenburgi palee olid esinduslikud, siis Hohenschwangau jättis väga hubase ning koduse mulje. Seal võiks täitsa elada. Loss ei saanud II maailmasõjas kannatada ning näidata on seal palju. Eriti jätsid mulle mulje seinamaalingud, mida on minimaalselt restaureeritud. Nimelt on värvid kaetud mingi spetsiifilise kihiga, mis neid aastaid suurepäraselt kaitsnud on. Teiseks oli huvitav näha erinevaid kuningale tehtud sünnipäevakinke. Igatahes soovitan sinna kanti sattudes seda lossi mitte tähelepanuta jätta!
Neuschwansteini loss asub päris kõrge mäenuki otsas. Otsustasime oma jalavaeva kergendada ning Hohenschwangaust alla jõudes läksime otse bussisabasse (kui õigesti mäletan, siis bussipilet üles maksis 2,5€/inimene) seisma. Meil vedas ja buss startis paari minuti pärast. Tee oli jube kurviline ning tekkisid mõtted, mitu bussi üle teeserva sügavikku on sööstnud. Talvel jääga buss ilmselgelt ei sõida. Kuna olime nii kärmelt üles saanud, siis saime veel Marienbrücke sillalt imetleda vaadet lossile ning all laiuvale kosele.
Neuschwanstein - loss, mille pilte näeb kõikjal; loss, mille järgi Walt Disney enda oma kujundas; loss, mida ma ei arvanud, et ma külastan; loss, mille sisustust ma ei osanud ette kujutadagi. Lossi rajas "hull" kuningas Ludwig II. Ta oli ekstsentriline mees, kes ei armastanud sugugi õukonda ega seltsielu, vaid tahtis selle asemel pigem losse ehitada. Neuschwanstein oli kuninga ettekujutus ideaalsest keskaegsest lossist. Tegelikult oli tal korraga käsil suisa kolm ehitust: Neuschwanstein, Linderhof ja Herrenchiemsee. Neist sai enne kuninga surma valmis vaid Linderhof. Ehitusi rahastas ta isiklikust varandusest, olles lõpuks 14 miljonit marka võlgu. Ministritele selline kuningas ei meeldinud ning nad lasid ta vaimuhaigeks tunnistada. 1886. aasta juunis sai Ludwig II kummalistel asjaoludel surma. Liikvel on vähemalt 18 teooriat selle kohta, mis mehe lõpu täpsemalt põhjustas. Peagi peale kuninga surma avati Neuschwanstein külastamiseks rahvale. Huvitav on see, et hoones on vaid 15 ruumi, mis on valmis, aga need väärivad külastust. Tühjale teisele korrusele on sisse seatud hoopis suveniiripoed ja kohvik. Ehitamata jäid ka terrass ja kabel.
Olin veidi mures, sest ajagraafik oli tihe, et jõuda õigeks ajaks piletitele järgi, ekskursioonidele ja tagasisõidubussile. Kõik klappis aga ideaalselt. Teine mureallikas oli ilm, sest ennustas äiksevihma. Meil vedas aga meeletult, sest vihm jõudis kohale täpselt siis, kui uuesti bussile istusime.

Ilmateade lubas teisipäevaks samuti vihma, mistõttu otsustasime varakult jätta selle poodlemispäevaks. Lubatud vihma aga ei tulnud ja kui küllalt raha oli juba kulutatud, läksime Olympiaparki jalutama. Vallutasime ka Müncheni kõrgeima mäetipu, mis on muide prügist koosnev tehismägi.