Gaia Vince'i "Seiklused antropotseenis" jäi mulle silma Lugemise väljakutse grupist. Mind paelusid nii raamatu kirjeldus kui ka huvitav pealkiri. Antropotseenist ei olnud ma varem midagi kuulnud. Wikipedia ütleb antropotseeni kohta nii: "See on ajastik, mida võib pidada inimese ajajärguks, milles inimtegevus ja meie ühiskond on muutunud Maad globaalselt ja geofüüsikaliselt muutvaks jõuks. Geoloogilisel ajaskaalal paikneb see kainosoikumi aegkonnas, kvaternaari ajastus, holotseeni ajastiku järel. Antropotseeni põhiline suur mõju tekkis, kui 18. sajandi teisel poolel algas Suurbritannias industrialiseerimine, kuna see tõi kaasa tööstusliku tootmise, mis põhjustas fossiilkütuste laiemat kasutuselevõttu." 

Autor ütles üles oma töö, et asuda maailma avastama. Teda huvitas praegune pöördeline ajastu, kus inimene mõjutab pea iga oma teoga ümbritsevat maailma. Kumb valida - säilitada loodust või jäljendada selle toimimist kunstlikult? Naine külastab kohti, kus kliima muutumine kõige selgemalt näha on ning inimesed peavad olema leidlikud, et toime tulla. Ta kohtab inimesi, kes on end või koguni terve oma küla heale järjele aidanud.

Raamat pakkus hulgaliselt uut ja huvitavat infot. Põnev oli lugeda maailma nurgatagustest, kus toimuvast mul halli aimugi polnud. Mõned näited:

Kujutasin arengumaades toimuvat hoopis teisiti ette ning pea üksinda kliimamuutuste vastu võitlevad indiviidid hämmastasid mind. Veel üllatas mind seos huntide ja puukborrelioosi arvukuse seos. Raamat pani mõtlema nii oma tarbimisharjumustele, toidulauale, taaskasutamise efektiivsusele kui ka igapäevasele energiahulgale. Lisaks oli tore teada saada, mis on potentsiaalne tulevikutoit - ülitoitvad ja vähe vett vajavad toidukultuurid - tuvihernes, kikerhernes, Ameerika hiidhirss, sorgo ja maapähkel. 

Antropotseeni jooksul näeme kindlasti, kuidas üha suurem osa taristust täidab funktsioone, mida looduslikult pakkusid jõed, järved ja kosed. Ent samas läheneme üha nüansirohkemalt kunstlike märgalade loomisele, mille puhul arvestatakse inimlike vajadusi katvaid lahendusi planeerides ka loodusliku koosluse paljude ja üksteisest sõltuvate rollidega. Nii ei piirdu disain füüsilise struktuuriga, vaid hõlmab ka bioloogilist, hoides alles või luues toimiva mitmekesise ökosüsteemi, mis katab teatud määral vajaduse joogivee, niisutuse ja energia järele. (lk 106)

Mulle meeldis üüratult autori lähenemine teemale. Inimese mõju planeedile paelub teda ning ta ei mõista antropotseeni hukka. Lisaks probleemidele on välja toodud mitu erinevat lahendust, koos nii negatiivsete kui ka positiivsete tagajärjedega. Lisaks, on naine optimistlik ning näeb tuleviku heas valguses. Eriti meeldis mulle peatükk, kus kirjeldati, kuidas Galapagose saarel on 50 aastat üsna tulutult võideldud sisse toodud võõrliikide vastu. Üks mees, kes 20 aastat seda sama viljeles, muutis  aga vaatenurka ja ütles, et äkki ei peaks kõiki võõrliike tõrjuma. Selle peale karati talle kõrri kui reeturile. Mina võtsin selle vaatenurga omaks, sest tegelikult me ei saa ajas tagasi minna ja taastada looduslikku olustikku, mis oli 100, 1000 või 10 000 aastat tagasi. Liikide välja suremine on muidugi ääretult kurb. Parim lahendus mu meelest on loomaaiad ja looduspargid, kus sobivates tingimustes elurikkust säilitada.

Kuigi raamat oli põnev, kulges lugemine aeglaselt. Põhjuseks oli tohutu hulk uusi teadmisi, mida loetu pakkus. Tegin palju pause, et infot seedida, teha märkmeid ja otsida internetiavarustest pildimaterjali ja muud juurde. Raamatus oli küll ka enda pildigalerii, kuid seal on iga peatüki juurde vaid 3 fotot. Autor rändas ringi aga rohkemgi ja tõi välja pisiasju, mille kohta oleksin samuti soovinud illustreerivat materjali. Näiteks paelus mind Ruy Ohtake projekt Heliopolis, mis ühe slummi elu edendas.

Plaanin ka endale selle raamatu soetada, sest tahan seda kindlasti kunagi uuesti lugeda. Põnev oleks tulevikus võrrelda planeediga toimunud muutusi autori kirjeldatuga. Seda teeb muide Gaia Vince ka ise raamatu epiloogis, tulevikunägemuses, mis meenutab mõnd futuristlikku utoopiaromaani. 

Lisainfot autori seikluste kohta võib leida tema veebilehelt - Gaia Vince'i blogi.

"Seiklused antropotseenis" on kõige silmiavardavam ning mõtlema panev raamat, mida ma viimasel ajal lugenud olen. See oli algusest lõpuni põnev ning pakkus uut ja huvitavat infot. Mulle meeldis väga, et autor lähenes probleemidele erinevate nurkade alt, esitas mitmeid lahendusi koos poolt- ja vastuväidetega. Raamatu muutis sümpaatseks ka see, et suhtumine oli elujaatav. Nimelt ei mõistnud Gaia Vince inimese kujundatud planeeti hukka, vaid jäi positiivseks, kuigi kirjeldatud kehvad elutingimused ning elurikkuse vähendamine olid kurvad teemad.