Catherine Merridale "Lenin rongis" on veel üks neist raamatutest, mis mulle eelmise aasta Head Read festivalil silma jäi. Väljakutse teema 11. Välismaa autori teos, kus mainitakse Eestit vōi eestlasi. Raamatus figureerib Aleksander Keskküla, eestlane, kes väidetavalt juhtis saksa valitsuse tähelepanu Leninile ning ütles ise: "Mina see olin, kes Lenini lõi".


1917. Kui Venemaal revolutsioon puhkes, oli Lenin oli Šveitsis ning ihkas muidugi kogu hingest kodumaale reisida, et olla sündmuste keskmes. Oli ainult üks pisike takistus - Euroopas möllas sõda. Antandi riigid soovisid Venemaad sõjas hoida, kuid Saksamaa eelistas, et Venemaa sõlmiks separaatrahu. Saksamaa nägi võimalust - saata Lenin Venemaale, et see külvaks segadust ning tõmbaks riigi sõjast välja. Aprillis asus Lenin koos 30 kaaslasega teele. Nad reisisid Šveitsist Rootsi läbi Saksamaa plommitud vagunis, mille neljast uksest kolm oli kinni ning sakslastega venelased kokku ei puutunud. Reis lõppes peale kaheksat päeva teelolekut Petrogradi Soome vaksalis.


Reisisin rongiga, et teha läbi sajandivanune teekond, kuid kirjutan seda raamatut just seetõttu, et nüüd elame me täiesti teistsuguses maailmas.

Ootasin pealkirjale tuginedes põnevat kirjeldust Lenini rongisõidust marsruudil, mille ka autor läbi tegi, aga sõidule endale pühendati vaid üks peatükk ja ülejäänu oli väga poliitiline, näiteks keskenduti sellele, kuidas sakslased salaja venelasi rahastasid. Palju oli juttu ka tsaari kukutamisele järgenenud segadusele ja ma ei saanudki päris täpselt aru, kelle käes võim oli. See ei pakkunud mulle ka huvi, mistõttu oli raskusi raamatusse süvenemisega. Ühesõnaga: pettusin. Ilmselt jäi puudu eelteadmistest ja ka suuremast ajaloohuvist. Siiski ei kahetse ma, et raamat loetud sai. Midagi uut ja huvitavat suutsin tekstist ikka üles korjata. Mind üllatas näiteks, kuidas viimases peatükis kirjeldati Lenini reisikaaslaste saatust - nad kõik hukati. Tänu raamatule lisandus Haparanda-Tornio mu unistuste reisisihtkohtade hulka, sest piirilinn kõlab huvitava paigana, mida külastada. Veel meeldis mulle raamatu algus, kus autor kirjeldab enda teekonda. Eriti vahva oli järgnev seik:
Mälestusmärkidega on see häda, et inimesed ei märka neid enam. Kahe päeva eest üritasin üles leida vasktahvlikest Malmö Savoy hotellis. Lenin õhtustas seal koos oma näljaste seltsimeestega, kui nad olid praamiga Saksamaalt saabunud, ning olin lugenud, et söögisaal on väga ilus ja hotelli hea teenindus kuulus. Ent uksehoidjas tekitas mu palve hämmastust. "Lenin?" küsis ta viimaks. "Kas mõtlete John Lennonit?"

Ootasin raamatust "Lenin rongis" midagi muud ning pidin pettuma. Nimelt pakkusid mulle huvi vaid paar peatükki ning eellugu ja järelkaja mõjusid heidutavalt. Suuremale ajaloohuvilisele võib see aga kindlasti olla huvitav lugemine!