II maailmasõda, idarinne. 1999/2000, Oslo. Grupp norra sõdureid võitleb Saksamaa eest idarindel. Nende seas on näiteks hulljulge Daniel, kes tühermaal vaenlast matmas käib, ja Sindre, kes plaanib venelaste poolele üle joosta. Üks norra poistest jõuab haavatuna hospitali, kus ta armub kaunisse haiglaõesse. Viiskümmend aastat hiljem, vahetult enne millenniumivahetust laseb Harry Hole Secret Service'i agenti ning piinliku vahejuhtumi varjamiseks ülendatakse teda. Mees asub uurima neonatse ning loeb raportist haruldasest Märklini vintpüssist, palgamõrvarite meelisrelvast, mille keegi Norrasse on smuugeldanud. Relva tagaajamine on märksa lõbusam ning Hole leiab peagi, et vastuseid tuleb otsida II maailmasõja aegadest.

Nägin just enne raamatu lugemist filmi "1944" ning seetõttu olid mul rindekirjeldusi lugedes selle stseenid silme ees. Huvitav oli lugeda norrakatest saksa armees, keda alguses kiideti, kui kodumaa kaitsjaid bolševike eest, ning hiljem karistati. Armees toimuv oli palju kaasahaaravam, kui kuritegevus millenniumivahetuse Norras.  Relvatehingud ja neonatsid ei tundunud nimelt eriti huvitavad. Palju rohkem pakkus pinget vana armulugu haiglaõe ning noore norraka vahel. Natuke äratas siiski uudishimu ka vanamees, kes haruldase vintpüssi soetas ning midagi planeeris. Kõige rohkem meeldis mulle romaani juures see, kuidas minevik ja olevik lõpuks kokku seoti. 

Raamatus jäi Harry Hole'il tegelikult üks tähtis müsteerium lahendamata ning olen kindel, et selleni jõuab ta järjes. Ma küll ei julge lubada, millal ma selleni jõuan. Natuke on mul tulevikust juba aimu, sest lugesin juba üht järgmistest osadest. "Lumememm" on nimelt sarja seitsmes, kui ma ei eksi, ja "Punarind" ise kolmas. Õiges järjekorras lugedes saaks jälgida uurija arengut. Hetkel oli aga nii, et teadsin, milliseks mees kujuneb ning sain aimu asjaoludest, mis selleni on viinud. Päris põnev oli jälgida, kuidas üks või teine tegelane Harry elusse on jõudnud.

"Punarind" on autorile väga isiklik romaan. Nesbø isa oli üks vabatahtlikest, kes 18-aastasena idarindel võitles. Poeg sai sellest teada alles 15-aastasena ning teda šokeeris väga, et isa natside poolel oli. Hiljem mõistis ta, et teda huvitab, mis juhtus kaevikutes ning pärast sõda, mis põhjustel vabatahtlikud sinna läksid. Paljud stseenid romaanis on Nesbø isa reaalne kogemus kaevikutest. Mees oli ise plaaninud neist kirjutada, kuid suri enne. Kirjanik pani osa isa loost ise kirja ning kombineeris seda teiste kogemustega.