2118, New York. Taevasse sirutub juba 25 aastat tuhandekorruseline Torn, kuhu kolimine on igaühe unistus ning parem elu on muidugi kõrgematel korrustel. Kõige tipus elab Avery perekond. Tüdruk on kujundatud oma vanemate parimate geenide kombinatsioonina ning igati perfektne, välja arvatud see tibatilluke pisiasi, et neiu on pööraselt armunud oma kasuvenda. Seda saladust ei tea isegi näitsiku parimad sõbrannad. Nii Leda kui ka Eris peavad samuti nii mõndagi teiste eest varjama. Ülemiste korruste teismelised suudavad oma sekeldustesse mässida ka alumiste korruste rahvast, näiteks rahahädas sipleva Rylini ja tehnikageeniusest Watti. Ühel novembriõhtul peab Avery oma korteris pidu, mis saab õõvastava lõpu, kui esimest korda Torni ajaloo jooksul inimene alla kukub ja seda veel tuhandendalt korruselt.

Mulle meeldib lugeda kergemaid ulmekaid (ehk neid, mis meenutavad veel päris maailma, kus iga pisidetail pole uut kuju saanud) ning näha kui erinevaid ettekujutusi tulevikust on. Torni kontseptsioon oli uudne ja äratas huvi. Kõrghoonesse pressitud ühiskond oli hästi läbi mõeldud. Mulle meeldis väga, et romaanil oli viis peategelast, kelle silme läbi lugu lahti hargneb. Raamat keskendub eliidile, aga veidi saab aimu ka madalamate korruste elust. Üritasin ette kujutada, kui massiivne selline ehitis on ja tundsin, et kujutlusvõimest jääb puudu. Kiire otsinguga ei suutnud ma ka internetist leida ka vastavalt töödeldud pilti.  Palju lihtsam oli silme ette manada tehnikavidinaid, mida raamatus kirjeldati. Minu suur lemmik oli kõrva taha mahtuv kvantarvuti. Veel olid eriti ägedad kummikarud, mis pistsid kisama, kui neid süüa. 

Draamat jagus küllaga, nagu lubatud. Romaani avastseen tekitab kohe huvi ning juurdlesin terve raamatu, millist tegelast see õnnetu lõpp ootab. Oli põnev jälgida, kuidas rikkurite võsukesed oma probleemidega mässavad. Näiteks kulutab üks tegelastest arutult raha, et saada teada kõik oma silmarõõmu kohta. Huvitav oli see, et vanemlik järelvalve puudus raamatus pea täielikult. Mitmed tegelased olid emast-isast suisa ilma jäänud. Viiest peategelastest meeldis mulle kõige vähem Avery, sest tema mõtted tiirlesid pidevalt kasuvenna suudlemise ümber ning muud huvitavat neiu elus ei toimunud. Lootsin väga, et suhe jääb platooniliseks või laheneb kuidagi teisiti. Teema iseenesest oli huvitav, kuidas geneetiliselt perfektseks kujundatud inimesel ikka mingi viga küljes on. Hoopis huvitavam oli näha, kuidas kohaneb eliitklassi tüdruk eluga 103. korrusel. 

Romaanis oli üks tühine detail, mis mind segadusse ajas. Raamat algab peatükiga, mille pealkiri on "Eellugu" ning peale seda liigub tegevus kaks kuud ajas tagasi. Kuidas see siis eellugu oli, kui hoopis ülejäänud sündmused sellele eelnevad?

Katharine McGee on pärit Texasest, Ameerika Ühendriikidest. Kirjutama hakkas naine samal ajal, kui töötas HarperCollinsi kirjastuses toimetajana. Inspiratsioon debüütromaaniks tuli artiklist, mis kõneles Hiina kõrghoonest nimega "Sky City". 220-korruseline pilvelõhkujast vertikaalne linn on siiski vaid kavand paberil, kuid pani autori mõtlema, kuidas oleks sellises linnas elada. Tegevuspaigaks sai New York, sest McGee armastab seda linna. Kirjanik rõhutab, et kuigi tema romaani tegevus toimub tulevikus, ei ole tegu düstoopiamaailmaga.

"Tuhandes korrus" on ulmeromaan, mis pakub huvitavat tulevikukontseptsiooni tuhandekorruselise pilvelõhkuja näol, mille elanikel on kõik eluks vajalik hoones olemas. Raamat sobib neile, keda huvitavad eliitklassi võsukesed oma draama ja saladustega, mille põhjuseks võib olla näiteks rahamured, keelatud armastus, kadedus või valetamine. Teosest ei puudu kallid riided, kulukad peod ega kanged mõnuained. Hoiatus ka - romaanist peaks kaugele eemale hoidma need, kelle jaoks  ühes lauses ei tohiks esineda sõnad "kasuvend" ja "suudlema".