Hurraa! Lugesin lõpuks läbi oma esimese Katrin Pautsi krimka. Alustasin ebatradistiooniliselt saarte põnevike kolmandast osast  ehk Hiiumaa põnevikust "Hull hobune". Saan aru, et nii Saaremaal kui ka Muhumaal on peategelaseks olnud Eva, aga selles teoses võib tema rolli kokku võtta kui vegeteeriva. Ühesõnaga, ma ei tundnud, et eelmiste osade mitte-lugemine oleks kuidagi takistuseks olnud. Väljakutse teema: 49. Raamat, mille tegevuspaigaks on Eesti küla.


Põhja-Hiiumaa. Tom on Hiiumaal värske turismitalu omanik. Mees loodab, et maal paranevad ta suhted oma naisega. Esimene suvi läheb üle kivide ja kändude, sest vennale külla saabunud Evaga juhtub ratsutades raskete tagajärgedega õnnetus ning lisaks teeb üks külastajatest enesetapu. Talvel läheb paremini, sest rikas sakslasest kunde tuleb korduskülastusele ning on valmis korralikult maksma. Teda huvitab eriti legend Hiiumaa viimasest nõiast, kes tuleriidal põledes maa ära needis. Naise viimne puhkepaik asuvat Kaibaldi kõrbes, üksikus kohas Hiiumaa südames. Külaelanikud teavad nõiast palju rohkem, kui nad välja näitavad ning nad ei soovi sugugi, et keegi teine vana lugu põhjalikult uuriks.

Lugesin üht arvamust, et sari läheb iga osaga kehvemaks. Nii olen rõõmus, et viimasest ilmunud raamatust alustasin, sest mulle jäi positiivne mulje. Põnevust oli nii palju, et lugesin teose ühe õhtuga läbi. Magamiseks jäi üle vaid 4 tundi. Küll aga häiris mind raamatu ajajoon. Sissejuhatus oli väga põnev, kuid sellele järgnenud tulevikustseen mõjus kummalise ja segadust tekitavana. Järgnev põhitekst oli hüplik, jättes osa olulisi sündmusi vahele neile vaid vihjates. Eriti häiris mind, kuidas korrutati, kuidas Evaga midagi kohutavat juhtus, kuid muud naisest ei räägitud, ning alles üsna lõpus paljastati suvel toimunud õnnestuse üksikasjad. Ma ei näinud põhjust, miks seda varem ei võidud kirjeldada, sest see ei sisaldanud olulist infot raamatu põhilise müsteeriumi kohta. Lühidalt - oleksin eelistanud, et lugu liiguks enam-vähem samas järjekorras, nagu tagakaane tutvustusel.

Romaani põnevaim osa oli kindlasti sündmustiku aluseks võetud legend. Autor sidus müüdi ning krimiloo mõnusalt kokku. Muidugi äratas huvi ka salapärane Kaibaldi kõrb - ainuke reaalne koht, mida teoses kasutati. Oleks ehk rohkemgi tahtnud, et tegevus reaalsete paikadega oleks seotud, et saaks kogeda äratundmisrõõmu. Pakun, et kõrb saab sel suvel küll rohkem külastajaid, kui varasemalt!