XI ehk väikerahvad on kapitalismi litsid

Kuigi mul oli juba kaks raamatut pooleli ja ma väga ei armasta mitut teost korraga lugeda, alustasin siiski ka Mart Sanderi ajaloolise romaaniga "Litsid". Põhjus on lihtne. Nimelt hakkas teleekraanidel jooksma vastvalminud sari. Jõudsin juba esimest osa vaadata, aga enne järgmist tahtsin raamatuga vähemalt sama kaugel olla. Väljakutse teema: 35. Ajalooline romaan

1939-1940, Tallinn. Proua Kuke härrasmeesteklubi kolib Veerenni tänavalt peenesse mõisa, mille lahkuvad sakslased salapärasetel põhjustel maha on jätnud. Bordellis töötab viis erineva taustaga tüdrukut: Renate, Monika, Anastassia, Vivian ja Linda. Peagi lisandub veel neidusid, kes majja oma saladused kaasa toovad. Klubi külalisteks on kõrgem klass, kuid ajad on muutumas ja nii asenduvad välismaa diplomaadid ja baltisaksa aadlikud vastloodud nõukogude baaside juhtidega. Külalistelt kuuleb voodis nii mõndagi. Nõukogude võim tegelikult härrastemaju, kui selliseid, ei aktsepteeri ning tüdrukutele leitakse ka teine amet.

Mulle meeldis, kuidas raamat annab huvitava nurga alt edasi ajaloolisi sündmusi. Härrasteklubi on justkui filter, andes kaudselt aimu muutuvast maailmast. Sündmuste õhustik kumas romaanilehtedelt hästi läbi, kogu see ootus tundmatuse ees. Koolis õpitu kipub ununema ning kõige parem on möödunud sündmusi meelde tuletada just seda laadi ilukirjanduse abil. Oma ajalugu võiks ju teada. Lisaks tundusid sündmused lugedes lähemal olema, kuid ikka on raske ette kujutada, et selline nägi kunagi reaalselt välja argipäev. Oli huvitav, aga ka kurb ja kohati suisa naljakas. Kõige meeldejäävam stseen oli muidugi ball Ohvitseride kasiinos, kus vene prouad kombineesid kannavad. Kuigi raamat oli põnev, jäi midagi puudu. Tegelased ei saanud südamelähedaseks. Oleksin tahtnud tüdrukutega lähemalt tuttavaks saada ning rohkem tutvuda nende elu varjukälgede ja muredega.

Sellised naised peavad teadma, mida meestega teha-mitte ainult füüsiliselt. Lisaks materiaalsele tasule oskavad paljud mehed tasuda ka muus valuutas-näiteks informatsioonis, mis siidist linade vahel sageli suust libedalt välja voolab.

Müts maha Mart Sanderi ees. Ta ikka jõuab ja oskab kõike. Nii palju kui ma erinevaid raamatus esinevaid nimesid või kohti googeldasin, näiteks huvitas mind Kalevala, võin kinnitada, et taustatöö on tohutu. Telesarja on huvitav jälgida, sest autor on saanud seda täpselt oma soovi järgi kujundada. Paljude ekraniseeringute puhul võib nuriseda, kui palju need algtekstist erinevad. Esimene sarja osa oli küll peaaegu sõna-sõnalt raamatu järgi tehtud. Olen varem lugenud veel Mart Sanderi ulmeromaani "Lux Gravis ehk Raske Valgus", kus autor samamoodi ajalugu ja enda väljamõeldut omavahel kokku klapitas. "Litsid" meeldis mulle küll rohkem, sest oli kergemini jälgitav ning ajalugu oli tuttavam.

"Litsid" valmis esialgselt filmistsenaariumina ning idee sündis Sanderil juba üle 30 aasta tagasi, kui tagasiteel Lillepaviljonist, Modern Foxi antud kontserdilt näitas Hans Hindpere üht eramaja ning pajatas, et selles asus sõja ajal litsimaja, kus ta härrastele klaverit käis mängimas. Lisaks ostis autor paar aastat tagasi "Savoy balli" teemaliseks ringreisiks internetioksjonilt 1930ndatest pärit daamide kostüümid. Turnee jäi aga ära ning riided kasutamata, sest valminud filmistsenaariumi ei tahtnud keegi töösse võtta. Kusjuures, seda kirjutades mõtles autor juba konkreetsetele näitlejatele nagu Merle Palmiste ja Pirjo Jonas. Küll oli huvi Sanderi raamatu välja andmiseks ning mees töötas teksti pooleteise kuuga ümber. Emotsioone tekitav pealkiri ei tulene autori sõnul härrastemajas töötavatest tüdrukutest, vaid Stalini tsitaadist "Väikerahvad on kapitalismi litsid". (allikas)

"Litsid" tõmbab oma julge pealkirja valikuga kahtlemata palju tähelepanu. Romaan oli põnev ning tugeva ajaloolise taustaga. Kuigi teos oli kaasahaarav ja tõetruu, ei ärganud tegelased lehtedelt ellu ning see miski, mis teeb heast raamatust erilise raamatu, jäi minu jaoks puudu. Tahaksin kiita telesarja, mille võlu seisneb selles, et Sander on kõik oma nägemise järgi kujundanud. Soovitan ajaloo meelde tuletamiseks lugeda küll ning ei tasu pealkirja karta - ei ole erootiline romaan!